Kolmapäev, detsember 17, 2014

Muhulaste* imelikud juhtumised Tallinna jõulupeol

Oi, möödunud nädalavahetusel juhtus taas üks meeldejääv transpordialane intsident, mida tulevikus loendamatu arv kordi kõigile rääkida saab ja mille puhul ikka ohatakse, et jälle ta hakkab seda vana igavat lugu rääkima, see on mul juba peas.

Kannatage ära.

Kõik sai alguse sellest, et pidime Salmistusse gängi jõulupeole minema. Kuna Mps aga pidi järgmisel päeval musitseerima Eestimaa teises servas, siis mõtlesime välja põneva logistilise plaani, mis sisaldas autoga Tallinna sõitu, Ülemiste keskuses hängimist ja Mpsi bussiga koju saatmist.

Algas kõik plaanipäraselt. Esmalt juhatas meie maitseeelistusi tundev GPS meid pärapõrgusse imekaunist Naage panka vaatama. Nagu hiljem kohalikelt aru saime, siis seda teed üldiselt ei kasutagi teised kui gps-i naljade ohvriks langenud turistid. Tee meenutas tõesti pigem aukliku mudarada, aga see-eest oli selle ääres kõrguv pank vaatamist väärt. Seejäres olles hospitaliseerinud Mpsi kitarre suundusime pealinna poole. Enne lasime veel kiiruskaamera juures endast turistipildi teha.


Olles linna jõudnud suundusime Ülemiste keskusesse jõulushopingule. Ma pole suurem asi poodleja, aga natuke ma siiski jaksan. Mingi hetk andis Mps alla ja põgenes bussijaama. Ta oleks küll eelistanud, et ma oleks ta autoga ära viinud, aga mina jällegi eelistan Tallinnas võimalikult vähe autoga liigelda. Nii ta läkski kand ja varvas meetodil. Mina aga jätkasin poodlemist ja ootasin uut kaardilugejat. Selleks ajaks kui V. saabus, olin mina juba hullumise ääre peal. Selgelt liiga palju kaubandust.

Võtsime kiiresti poest mõned joogid ja asusime parkla poole teed otsima. Kusagil selle ekslemise ajal taipasin kontrollida, kas mul ka autovõti on. Ei olnud. Kiire telefonikõne Mpsile andis kinnitused minu kahtlustele - võti oli tema taskus ja just koju jõudnud. Ma kohe ei teadnud, kas naerda või nutta. Aga nutta eriti ei viitsinud ja olukord tundus lihtsalt nii jabur ja koomiline. Naerupisaraist märgade silmadega tegin kindlaks, et minu ainus võimalus samal päeval Milliga parklast välja saada sisaldas Mpsi ülikiiret tegutsemist, et viia autovõti viimasele saarelt väljuvale bussile järgmise 7 minuti jooksul. Mps oli väle kui põder ja viiski võtme bussile. See aga tähendas minu jaoks järgmise 3 tunni veetmist ülemiste keskuses. Oijah.

V. andis hea idee, et võibolla tuleks minna juuksurisse. Kuna ma just sinnasõidul olin ähvardanud juuksed roheliseks värvida, siis võtsin väljakutse vastu. See oli mu elu kalleim juuksurikülastus. Ilmselt värviti juukseid kullavärviga. Aga ma väga ei põdenud vaid lubasin arve Mpsile saata. Igatahes lasin ma oma lehvivad lokid maha lõigata ja punaseks värvida. Mul ongi kombeks umbes iga kümne aasta tagant juukseid lühikeseks lõigata. Eks siis 42 aastaselt järgmine kord.

Kui kõik poed Ülemistes olid juba kinni pandud, siis jätsin vaese V. koos kraamiga keskusesse turvameeste väljaviskamist ootama ja lidusin ise bussijaama, kuhu pidi tulema ka buss autovõtmega. Peale mitut valehäiret ta lõpuks saabuski. Siis selgus aga tõsiasi, et ma oleks oma pea pidanud hoopis blondiks värvima. Seda ilmestab selgelt tõik, et kui bussijuht minult päris: "Kelle nimele pakk on?" vastasin ma ausalt ja sinisilmselt: "Minu nimele!" Haa.





Ta nõustus pakikese siiki mulle andma ja edasi kulges kõik peaaegu et  sündmustevaeselt. Jõudsime ilusasti kohale, pidasime maha toreda ja muheda peo Aafrikalikus meeleolus ning  pühapäeval kihutasin täiesti eeskujulikult ilma suuremate seiklusteta koju tagasi.



Aga Ülemiste keskust ei taha nüüd küll enam pikka aega näha.

*Tegelikult ma muidugi päris muhulane pole, aga ärgem närigem tähti.

1 kommentaar:

Anna-Liisa ütles ...

Vaatasin juba teil külas käies, et teil on ilmselgelt liiga palju võtmeid:D
Meil endal juhtus sarnane asi eile, ainult et 10 kraadi leebemal moel.