teisipäev, august 05, 2014

lastest ja loomadest

oi-lii oi-laa oi-lall-lall-laa.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüdseks kiire üle läinud, aga kui ma kohe ei hakka vahepealset kirja panema, siis võib juhtuda, et ma ei tee seda kunagi. Teate ju küll. Vana inimene juba, mälu nagu sõel ja mitte midagi ei pea kinni.

Aga hakkan vaikselt otsast kirjutama, näis kaugele jõuan.
Alustan siis ehk tähtsaimast - meie pesamuna Nonnu (nagu Tõruke Täpsi kutsub) sai aastaseks. Oi kui kiiresti on see aeg ikka lennanud. Alles see oli kui Täpike sündis ja oli pisike äbarik beebi, kes ei teinud suurt muud kui magas, sõi ja mustas mähkmeid. Nüüd on juba selline asjalik piiga, et oioioi. Mürab Tõrukesega ja viskab nalja ja on ääretumalt edev ja armas. Isegi Tõruke käib ringi ja muudkui teatab, et "Nunnu amma, Nunnu amma". Ja teeb "kaija-kaija" Täpsile. Aga ega Täps alla jää. Ta üritab igal võimalikul hetkel Tõrukesele sülle istuda või niisama varbaid ninna toppida.
Mida kõike meie aastane preili teha oskab, ei hakka üles lugema. Andekusel pole piire ja oskab sadat asja, mida teised tited ei oska :P. Paar päeva tagasi tegi ka oma esimesed sammud. Ise muidugi vaimustus sellest arutul moel.
Täpsi vananemise puhul peeti maha ka suur sünnipäevapidu, kuhu kutsuti rahvast igast ilmaotsast. Tuli nii karvaseid kui sulelisi. Eriti armas oli üks karvane kassipojake. Vooster oli tõesti supernunnu kassipoeg. Peaaegu sama armas kui Getter Jaani. Anni küll pisut kartis oma kingitust, aga Tõruke see-eest hoolitses kassi eest kogu südamest. Andis süüa ja ajas kiisukesega juttu. Kahju on ainult sellest, et pidime kassikese tagasi andma. Kolm päeva kaalusime ja arutasime erinevaid võimalusi ja lõpuks jõudsime järeldusele, et praegu pole lihtsalt õige aeg kassi võtmiseks. Leppisime kokku, et ühel ilusal päeval kui oleme täielikult pisemale saarele ära kolinud ja ei ole enam sellised kahepaiksed nagu praegu, siis võtame Annile kassikese.

Kuigi peale seda kui paar päeva meie juures jänesed elasid, siis kaalun hoopis jänku võtmist. No Tõrukesel oli justkui lapsehoidja olemas. Poiss istus jänese puuri juures ja muudkui söötis neile nurmenukulehti ja rohtu ning kui vaesed jänkud olid juba ümmarguseks toidetud ega jaksanud enam ninaotsagi liigutada, siis riidles valjult pikakõrvalistega, et nad nii närbid sööjad on. Mina aga teadsin koguaeg kust last otsida.
Niipalju uudiseid veel lasterindelt, et lõpuks ometi hakkas Tõruke ka potil käima. Ma kartsin, et ta läheb kooli ka mähkmetega. Aga ühel päeval käis klõps ära ja hakkas eeskujulikult potile küsima ja justkui poleks probleemi olnudki. Mina muidugi überuhke emme. Nüüd ootame seda klõpsu, mis paneks poisi rääkima.

Muide, Täps sai täna kaks korda herilaselt nõelata.  Vastikud tigedikud. Õnneks on Täps vapper tüdruk ja ei võtnud seda väga hinge.

Kommentaare ei ole: