Väikesed abijõud

Tõruke on juba suur poiss. Majapidamistöödes paneb ka käe külge. Näiteks täna võttis masinast pesu välja. Pani ilusasti pesukaussi ja puha. Ilmselt oleks kuivama ka pannud, aga ta pisut jupats veel, ei ulatu hästi. See-eest andis ta protsessilu väikese lisapanuse. Kui puhas valge pesu oli kausis, tõi ta kõige peale veel Mpsi mudased töösaapad.
Paar päeva tagasi jälle pesi elutoa ukse aknad ära. Seebiga.
Rääkimata siis prügi sorteerimisest. Ta ei jõua ära oodata, et piimapakk tühjaks saaks (vahel aitab pisut kaasa), et saaks selle pakendiprügikasti panna. Vahel läheb lausa koos kannuga.
Ma usun, et suveks on ta nii osav küll, et võime ta maja ehitama lasta küll ning ise võrkkiiges vedeledes jälgida kuidas loss kerkib. Täpsi tuleb veel pisut koolitada, hetkel ta vaid naeratab kelmikalt keel hammaste vahel. Või noh, hambaid tal pole

Jõulud läbi, aeg kolida

Jõulud on siis selleks korraks läbi. Ongi hea, sest kui need oleks veidike veel kestnud, siis peaksime endale suuremat elamist otsima hakkama. Kindlasti peaks sedal olema ka suuremad uksed, sest peale kolme jõulupidu ja veel paari peokest hakkab vööümbermõõt jõuluvanalikult ümaraks muutuma. Nii võib tekkida mulje, et ma olen jälle rase. Ei ole. Puhtalt verivorsti ja piparkoogi töö.
Uues majas peaks olema ka paar tuba kuhu panna kõik need kingitused! Lugesime Mpsiga kokku, et tegime jõuluajal kahepeale umbes 30 pakki. Arv ei pruugi päris täpne olla, kuna lugemine läks segamini. Samas vastu saime ka terve hunniku. Enamus neist läksid küll meie pere pisipaharettidele (või kui kingituste hulka vaadata, siis eriti headele lastele), aga eks meilegi pudenes midagi.
Mina isiklikult olen väga õnnelik oma mälestuste laeka üle (mille ma küll ise välja valisin, aga see ei tähenda midagi). Laeka eesmärgiks on pakkuda viisakat peavarju vanadele armastuskirjadele, tulevastele emadepäevakaartidele ja laste joonistustele ning muule mälestuskraamile, mida ära visata ei raatsi, kuid mis muidu vedeleks sahtlipõhjas või kapi otsas ja koguks seal vaid tolmu. Nüüd saavad nad kõik ilusasti kirstu pakitud, et siis kord aasta või kahe tagant välja võtta ja nostalgitsema kukkuda.

Vahemerehõnguline jõulupidu nr 1

Jõulud said sel aastal Kreekapärase avapaugu. Taas sai harjumuspäraselt erakorraliselt hästi süüa. Kalkun esitas küll väikese väljakutse, et selle viisakalt söödud saaks, kuid hakkama sain. Suppi kiitis isegi Mps ja no lihapallidest ei tasu rääkidagi. Või noh, tasub küll, aga fakt on see, et kui ikka pole ette nähtud silmarõõmu leida või lotovõitu saada, siis võid süüa kasvõi kümme lihapalli ja ikka on tulemus null. Aga ma lohutan end sellega, et mida rohkem ma lihapalle vohmisin, seda enam suurenes teistel tõenäosus saada õnnelikuks (või noh, need kes tuumapohmellipalli said, vist väga õnnelikuks ei saa). Aga teate vanasõna, et kellel ei vea lihapallimängus, see võib koogi seest raha leida. Ja mina leidsin! Rikkus tuli majja ja õnn õuele.
Kingitustega läks ka hästi. Kuigi keegi minu kingitusi ei tahtnud, siis lõpuks olid viimased sunnitud need ikka endale võtma ja ehk väga valjusti ei nuta. Mina jäin igatahes rahule. Eriti maitsvad oli see kingitus, mille Saarlanna mulle edasi kinkis. Tõenäoliselt vaatas, et ma olen nii kõhnaks jäänud ja nägu nagu kitsejälg.
Ja sauna sai ka. Enne jõule vaja ju mustus lahti sulatada.
Tegelikult oli väga tore üle pika aja sõpru näha ja juttu vesta. No lihtsalt ei saa mainimata jätta, et meil on nii tore ja armas ja hea seltskond. Aitäh, et mul olemas olete!

P.S Sõitsime mitu korda üle ülemiste ristmiku ja läbi tunneli, aga ülemistevanakest ei näinud kusagil. Juu teeb haltuurakorras jõuluvanakest mõnes kaubanduskeskuses. Nendesse ei tasu enne jõule minna, sest seal on hullumaja. Ja minu niigi nõrk närvikava võib saada veelgi enam kahjustatud.

Lokid ja lakid

Nii, meie pere preilid ja provvad lähevad nüüd lokke juustesse keerama ning musisuid pähe joonistama, sest meie Täpsiga läheme täna kontserdile. Eks mul väike hirm ole, et kas Täps on ikka aru saanud, et kontserdil kuulatakse muusikat või arvab, et tegu on mingi laulupeoga ja hakkab kaasa jaurama.
Üks mure on veel, kust küll täpsile kiiresti nii palju juukseid hankida, et neisse annaks mõne loki keerata.

Kuusest ja tõrudest

Tõime eile kuuse tuppa. Ehtisime ära ja puha. Täna siis tegeleb Tõruke kuuselt ehete eemaldamisega. Ei tea kas oli tema maitse jaoks liiga palju ehteid või valed ehted või valesti paigutatud. Võta siis kinni...
Aga kuusk on meil uhke :). Mps käis metsas otsimas ja leidis kaks kandidaati. Kandidaat number kaks oli selline hale ja äbarik ja nõrkade okstega. Kandidaat number üks seevastu oli selline uhke tihe lai ja tugev. Kuna aga tekkis kahtlus, et äkki see ilus kuusk on pisut liiga lai, siis otsustasime äbariku kasuks. No kui me selle kidurakese siis koju tõime ja nurka püsti panime, siis avastasime, et tegelikult on ta väga ilus ja uhke. Metsas suurte puude vahel tundus lihtsalt kahvatu. Samas kui me oleks selle teise kuuse toonud, siis ilmselt poleks elutuppa peale selle laiutise midagi mahtunud.
Nüüd aga tegelen ma kingituste pakkimisega. Mulle meeldib pakkida. See tekitab minus just parajat jõulumeeleolu :)
Ühesõnaga hakkab vaikselt looma ja ehk ei jäägi sel aastal jõulud ära.

Luts lõi lupsu

Ma vaatan, et minu blogi hakkab kujunema Tõrukese üleannetuste kajastamise kohaks. Jätkame samal lainel. Täna näiteks kallas see pisike pärdik pudelitäie beebiõli oma vannivette. Oi kui raske oli teda vannist kätte saada. Libe nagu luts lipsas käte vahelt välja. Lõi veel sabaga lupsu ja naeris laialt. No ja kui ta lõpuks vannist välja saime, siis vingerdas maha ja silkas nagu Antiik-Kreeka atleet mööda korterit ringi. Püüa sellist siis.
Aga väemalt peaks tal nüüd pehme ja sile nahk olema.

Jõulutunne ei mahu tuppa

Igavene jama. Toad on nii segamini, et jõulutunne ei saa kuidagi külla tulla. Koperdab mänguasjade otsa ja murrab jala. Kellele seda häda veel vaja oleks. Ma koristan küll. Vahel on tunne, et muud ei teegi. Hetkel näiteks näeb köök peaaegu et ilus välja. Panin jõulukardinad ja puha. Aga ega seda kauaks pole. Praegu pesitseb kaos elutoas (kus pole põrandal jalatäitki vaba maad, kõik kohad mänguasju täis), kui ma aga oma koristusrjärjega sinna jõuan, siis kolib kaos kööki ja määrib kõik nõud ära ning pudistab piparkooki põrandale.
Ja ma tõesti ei tea, kuhu me sel aastal kuuse paneme. Seal kus tavaliselt kõrgus kuusk, asub praegu pisikisa häll. Muidugi võiks ju ikka sinna kuuse panna ja siis vaadata väikest lapsukest kätkis kuuse all kiikumas. Jõululik vaatepilt missugune. Samas kui see kuusk okkaid ajama hakkab, siis on ilmselt veelgi raskem Täpsi magama panna. Eeldusel, et temas ei peitu kadumaläinud fakiir, pole okasvoodi ehk siiski kõige parem lahendus pikkade ööunede saavutamiseks.
Ise võiks ma magamisest ainult und näha, aga seda ka ei saa, sest une nägemise eelduseks on magamine.

Popp ja noortepärane

Tõruke kasutas juhust, et kedagi polnud vaatamas ja tuunis ära issi kitarri. Juu ta leidis, et see pole piisavalt popp ja noortepärane. Nüüd on.  Ärge siis imestage järgmisel kontserdil kui Akustikute stiil on väheke muutunud. Peaks mõned lastelaulud ka kavva lisama, siis oleks stiil ühtlasem.

Ennast maskeeris ta indiaanlaseks. Selline sõjamaaling sai näole. Iga päev on muidugi erinev. Eile värvis ta end nii roheliseks, et isegi vannivesi oli pärast rohekat tooni. Oleks võinud arvata, et tal on tuulerõuged. Aga tegelikult tahtis lihtsalt emme moodi olla. Mäletate küll kui ma veel näost pisut rohekam olin.

Aitäh tädi Kada imeliste vildikate eest.

P.S Seinamaalinguid ta VEEL pole teinud, aga kaugel seegi aeg on.

Eile sai kõvasti koristatud. Saatsin väikese kaose naabersaarele asumisele ja kasutasin juhust. Kes oleks arvanud, et koristamisest võib rõõmu tunda. Kahju, et see rõõm nii üürikeseks jääb, sest kui väikekaos tagasi tuleb, siis kulub tal maksimaalselt pool tundi, et algne korralagedus taastada. Aga vähemalt pisut puhtam korralagedus.
Pisikisa jäi muidugi minuga siia. Ta endiselt kauem kui 3 tundi minust eemal olla ei taha. Tegelikult tahaks ta muidugi koguaeg olla süles ja uudistada maailma (ehk siis paigalistumine om mömmidele).
Ta on ikka täitsa emmesse - tulipunase ninaga. Huvitav kas on olemas nn ninapunageen, mis määrab milline nina sul tuleb.
Aga üks on kindel, kui me teeks jõulunäidendit, siis Täps saaks mängida Rudolfi osa ja ei peaks maskeeringut kandmagi.

Tõrukeelest

Kuigi mina olen tuntust kogunud kiire ja katkematu sõnamulina poolest, siis minu poeg on hoopis teist masti. Olgugi, et juba kaheaastane, ei ole ta seda nägu ka mitte nagu kavatseks meile arusaadavas keeles rääkima hakata. Või noh, tema keel on täiesti arusaadav, aga kahjuks ei sisalda ühtegi eestikeelset sõna.
Tõrukeelseid on küll. Tõrukeel on selline lühike ja kokkuhoidlik, sisaldades vaid loetud sõnu, aga samas on need sõltuvalt hääletoonist ja volüümist väga erineva tähendusega. Samuti suudab ta terve pika jutu ühte lausesse panna. Näiteks selline lihtne tõrukeelne sõna nagu "issimba" võib täiesti vabalt tähendada - emme, aita mul need vildikad otsa pale püsti seisma panna, mul endal ei tule see üldse välja, aga mul on hädasti vaja, et nad siin rivis seisaksid.
Lisaks on seal sõnad nagu "emme", mis on universaalsõna ja tähendab absoluutselt kõike.
"mamma", mid tähendab, et midagi on vaja saada (enamasti midagi keelatut).
"äss" - mis on ainumas ühetähenduslik sõna ja tähendab kassi (kes on nüüd Tõrukese suured lemmikud ja neid eriti ei kardeta enam)
"säba" või "šaba" - mida öeldakse siis kui soovitakse oma rahulolematust väljendada
Aga jah sõnu on tõrukeeles vähe. Valdavalt on seal kriisked. Aga no kui sulle tuuakse mahlapakk ja klaas ning kriisatakse sinna juurde, siis võib kindel olla, et poisil on janu. No ja kui ma muidu aru ei saa, siis võetakse käest kinni ja veetakse mind kohale. Või lükatakse toast välja kui on plaanis teha midagi lapsevanemate silmadele sobimatut. Pahandust näiteks.

Vahel on muidugi raske temast aru saada. Täna näiteks sõime köögilaua taga. Tõruke vihjas, et piima tuleks klaasi valada. No valasin. Ta ütles oma keeles, et tuleb veel valada. Valasin siis terve paki tühjaks. Pakkusin poisile piimaklaasi, aga ta polnudki huvitatud. Nõudis hoopis tühja piimapakki enda kätte. Mõtlesin, et mida ta küll sellega teha tahab ja et niikuinii hakkab riidlema kui avastab, et see tühi on. Ei midagi sellist. Ta ronis tooli pealt maha ja läks otsejoones pakendiprügikasti juurde ja pani piimapaki sinna. Ikka oma vanemate laps.

Ahjaa, muide ma valetasin, kui ütlesin, et tal ühtegi eestikeelset sõna pole. On küll. Täiesti arusaadavalt suudab ta iga asja peale öelda: "EI!"

Muide, eestikeelest saab ta väga hästi aru, kuigi teeb näo nagu ei saaks.

puhas kubjas

Nädalavahetusel peeti Mpsi sünnipäeva vol2. Täitsa tore oli. Täps tegi koostööd, nii et ka mina sain üle pika aja sauna. Küll oli mõnus. Kohe palju puhtam ja muretum tunne on nüüd.
Järgmisel päeval käisime Päikesepüüdja juures talgutel. Sel korral tegi Täps samuti koostööd, hoolitsedes selle eet, et ma ikka piisavalt puhata saaks ja end tööga liialt ei koormaks. Aga noh, töödejuhataja/kupja roll on mul juba küllaltki hästi käpas.

Ahjaa, Tõruke tahtis ka midagi öelda:
ulkkkhbgvgg

I´m going slighty mad...

Pole ammu midagi kirjutanud. Noh mis sest kodusest idüllist ikka nii pikalt pajatada. Või noh, kuidas kellelegi. Minule tundub see muidugi väikese erahullumajaga, kus ma olen nii patsient, sanitar kui koristaja ühes isikus. Viimasel ajal kandub rohkem sinna patsiendi poole.

Rohkem seksikaid mehi!

Ilusat isadepäeva kõigile issidele!

Kas ma näen topelt?

Tellisin endale üle pika aja pilte. Ma nimelt olen paberpiltide tulihingeline austaja. Pea aasta jagu pilte. Võite ise arvata, kas 97% olid titepildid või mitte. Igatahes sai tellitud miljon fotot. No ja suur oli mu üllatus kui kohale tuli kaks miljonit pilti. Juu sattusid hoogu. Ei ole hullu. Kõik vanaemad said titepiltidega üleujutatud.
Aga ma tõesti ei tea, mida teha nende 3% piltidega, mis pole titepildid...

Shrekibeebi

Tähistasime nädalavahetusel vanemate porfüür pulma-aastapäeva. Terve õhtu rääkis ema, et Täps on mingi multifilimitegelase nägu. Õhtu lõpuks jõuti järeldusele, et Täps olla Shreki beebi nägu. No aitäh :D.
Ma tõesti ei tea kus nad seda sarnasust nägid :P

Tegelikult tean küll. Põskedes. Täpsi põsed paistavad selja tagant vaadates ka juba ära. No kui ta pikkuses juurde ei võta (arsti mõõtmise alusel jääb isegi lühemaks), siis kuhugi peab ju see lisakaal minema. Antud juhul siis põskedesse.

Pastatoidud

Ma polegi aru saanud, kas Tõruke on toidueelistustes isasse või emasse. Tema lemmikud on nagu isal, samas sööb peaaegu kõike. Tema suurimaks meelisroaks näikse olevat pastatoidud. Täpsemalt hambapastatoidud*. Igatahes limpsib ta seda suurima heameelega. Või talle lihtsalt meeldivad tuubitoidud? Ilmselgelt tahab saada tulevikus kosmo-astro-taikonaudiks ja harjutab varakult tuubist söömist.
Huvitav kui ma paneks hommikupudrule hambapastat peale, kas ta siis sööks seda parema meelega.

*Siin tekib sama probleem nagu oliivõli ja beebiõli valmistamiselgi. No kui kanapastas on kana, kas siis hambapastas on hambad?

Valimised läbi

Valimised on nüüdseks läbi. Kuna olime oma võidus nii kindlad, siis pidasime valimispeo maha juba päev enne tulemuste selgumist. Täname kõiki valijaid ja anonüümsete annetuste tegijaid.
Ja üksikkandinaat Täps on ka väga rahul oma kuubikutega.

Ma jäin selle Lumivalgekese peale mõtlema. Kui vana ta seal muinasjutus ongi? 16? 17? Aga milline on ta 20. 30, 60 aasta pärast? Võibolla võttis ka iga rasedusega 10 kilo juurde ja enam maha ei saanud. Kuus last venitasid ta naha igatpidi välja ja karm põhjatuul kündis vaod sisse. Võibolla nägigi ta lõpuks välja nagu Ingrid. Nii et minu photoshopitud pilt ei pruugi mitte kõige valem olla :D

Mina olengi uus Ingrid

Täna käis meil külas Laisik ja värvis möödaminnes mu hõbedase laka ära. Ilus ja tume parukas on mul nüüd. Nagu Lumivalgekesel. Või noh, vähemalt ma ise arvasin nii. Küsisin Mpsilt ka arvamust. Ta ütles, et näen välja nagu Ingrid Rüütel. Niipalju siis kauneimast ilma peal....

Ostusoov

Kas keegi teab, kust saaks soodsa hinnaga osta pisut kannatlikku meelt. Mul oli seda omast arust kuhjaga, aga näib, et kahe pujääni tarbeks on siiski liiga vähe...

Vanem venna

Tõruke näitab juba üles hoolivust oma väikese õekese suhtes (lisaks kallistamisele ja musitamisele).
Tegin mina täna köögis pannkoogitaigent kui neiu üles ärkas ja hakkas vaikselt häält tegema. Üks hetk tuli Tõruke, võttis mul sõrmest kinni ja viis mu Täpsi juurde, ise sellise näoga, nagu tahaks öelda, et mis emme sa selline oled, kas sa ei kuule, et su laps nutab.
Kuulen küll. Liigagi hästi ja liigagi tihti. Ühel kahest on ikka mingi mure. Ja magavad nad endiselt vahetustega, et mulle ometi vaba aega ei jääks.
Aga ei Tõrukesest on majapidamises palju abi. Näiteks ilma temata peseks ma köögi põrandat palju harvemini. Tõsi, ma ei teeks seda küll piima, keefiri ja mahlaga, nagu Tõruke, aga mida tean mina ka tänapäevastest laminaadi hooldamise meetoditest.

Perepilt

See siin on meie pere (tõetruu portreteerimine Murdjalapsukese poolt). Nagu pildilt näha võib, oleme kõik väga õnnelikud. Keegi ei virise ega midagi. Ei jonni ka. Mina olen ilus ja sale ning beebipekist pole jälgegi. Ainult käed on mul tugevad - see on laste tõstmisest. Tõsi on küll see, et kõik lapsed korraga hästi sülle ei mahu ja mõni pudeneb maha, nagu ka pildilt näha võib. Mps on ka väga lennukas.

Hakkab pihta

Nii, täna sai siis algust tehtud minu iga-aastase vanandamisrituaaliga. Hulk  rahavast tuli kokku ja tahtis muudkui kallistada ja õnne soovida. Mulle kallistamine meeldib ja noh, õnn kulub alati marjaks ära. Kostitasin neid vürtsika supiga, mille kohta ütlesid kõik: "Supp on väga hea, aga..." Niipalju siis minu kokakunstist. Igatahes saan ma seda suppi nüüd mitu päeva lürpida. Mitte, et ma kurdaks. Mulle see maitseb. Ilma igasuguste agadeta.

Tartus remontikat tegemas

Mina meenustasin siin mõned päevad, milline tore lihtne ja muretu oli elu ühe lapsega. Valisin selleks üheks väiksema, kes hetkel veel on pisut väiksema hooldevajadusega kui suurem. Talle piisab sellest kui teda söödetakse, mähitakse ning väljasirutatud kätel kantakse. Igatahes võtsin Täpsi, ema ja tugitoolid kaasa ning kihutasin Tartusse.
Kodus mind piisavalt ei usaldata, et majaehituse kallale lasta, siis õe juures peeti minu oskusi piisavaks ja lasti lõbutseda. Nii ma siis pahteldasin ja lihvisin ja värvisin ja maalisin. Tulemus oli üsna ebaühtlane, aga arvestades selle korteri ülejäänud pindade poheemlaslikku suhtumist loodi ning ühetasastesse pindadesse, pole sellest ehk suurt lugu. Seinale maalitud kekslev rebak pole küll päris minu stiil, aga kuna sellist nõuti, siis selline ka saadi. Hoolimata sellest, et ma kuuvalgel teiste norskamise saatel poole ööni seina sodisin, jäi see siiski veel pisut poolikuks. Juu lõpetan siis kui kunagi  kauges tulevikus taas sinnakanti satun.

Kontidest tüdines koer, põgenes paunaga seljas...

Nädalavahetusel on mul kurikaval plaan oma norima võsuke kaasa pakkida, vanem võsuke ämma uksetaha jätta, uksekella lasta ja kiiresti praami peale põgeneda ja võtta siht lõunasse. Tartu linn, siit ma tulen. Nii et kui keegi tunneb, et tahaks meid näha, siis broneerige aeg. Mõni vaba koht hetkel veel on.

Marzilla

Vot selline hiidsaurus-merekoletis (sealjuures äärmiselt nunnu koletis) käib ja külvab kaost meie koduses majapidamises ning lömastab oma üüratute käppadega ploome.

Homme lähen jälle kreeke korjama. Sel korral peaks olema targem ja kiivri kaasa võtma. Newtonile olevat pähe kukkunud õun toonud geniaalse idee, aga ma kardan, et minu puhul ei too sajad pähe kopsivad kreegid muud kui peavalu.

Kreegimoos

Hoolimata oma lubadusest mitte enne moosi keeta kui vanad on eest ära söödud, sai eile taas moosi tehtud. Aga no mis sa teed kui selline kreegiuputus on. Korjasime suure korvitäie. Tõruke aitas ka. Esialgu oli ta väga tubli ja korjas ploome ja kreeke korvi (pooltele astus küll peale), aga siis ta avastas, et korvist saab neid palju kergemini kätte. Nii et ta hakkas hoopis korvist korjama ja välja viskama. Vot selline abimees. Täps aitas ka kaasa. Sellega, et magas kogu moositegemise aja.

Üks kahest, mul on kas raskekujuline ploomimürgitus või annab magamata öö tunda. Igatahes on mu pea terve päeva valutanud. Not so fun.
Aga muidu läheb meil ikka vaikselt. Ehitame ja kantseldame lastekarja (kas kahe kohta saab ikka kari öelda?).

Veidi kultuuri minu igapäevarutiini

Ilusat kooliaasta algust kõigile õpilastele ja õpetajatele!

Aga mina jagasin eile oma lapsed vanaemade vahel ära ja käisin koos isikliku vanaemaga kontserdil. Väga tore oli. Mõnus muusika ja õdus õhkkond. Pärast meelitasime kitarristi enda lauda ja ajasime paar sõna juttugi.

Täna aga ronis see kitarrist puu otsa ja tõi mulle sealt kotitäie pirne. Nämma-nämma.

Veetsin taas paar päeva linnas. Sel korral eriti linna peal laiamisele ei panustanud, küll aga sai käidud maal ploome raputamas (kollased ploomid on mu lemmikpuuviljad) ja mereääres. Mind ujuma ei lubata, aga Tõruke käis küll vees (hoolimata sellest kas teda lubati või mitte). Täps oli ka kaasas, aga tema nohises mõlemal korral magada.

Emme kõrvad?

Ma pole teile veel oma värskeimat järeltulijat tutvustanud. Vot see parempoolne on Täpike.  Vasakpoolset muhedikku peaks te juba tundma. See on Tõruke (siis kui ta veel värske ja roheline oli). Rahvas räägib, et Tõruke olla isa ja Täps ema moodi. On siis või? Jah, imearmsad, selles suhtes küll täitsa vanemate suust kukkunud, aga muidu?

jaba-daba-duu

Kuigi Tõruke on äärmiselt andekas laps (teadagi), siis ei näita ta üles erilist osavust oma emakeele rääkimises. See-eest on ta kõvasti lobisema hakanud. Tap-tap-tibutabi-tip-jaba-daba-tubi-tubi-taba.
Kui nüüd keegi veel ära tõlgiks, et kas ta kiidab oma ema ilu ja armsust taevani või niisama mõnitab...

Paljulapseline

Pole siia ammu midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et sellist aega, mil kõik mu lapsed korraga magavad ja mul on kasutada internetiseeruv arvuti ja ma parasjagu ise ei maga, on häbemata vähe. Eelnevast lausest võiks järeldada, et mul on vähemalt 10 last. No tunne on küll selline. Sealjuures kaheksa lapse nimi kümnest on Tõruke.

Naerata!

Ma ei saanud täna öösel sugugi magada. Koguaeg pidi naeratama. No pildistati. Pidevalt. Välgud sähvisid nagu oleks ma mõnele punase vaiba üritusele sattunud.

Aga tõsi on see, et mina ei mäleta, et nii võimsat äikest varem näinud oleks. Tipphetkedel ei vaibunud müristamine hetkekski ja õues välkus nagu oleks diskole sattunud.

Täps magas kõik see aeg nagu muiste ja ei liigutanud varvastki. Või kui liigutaski, siis vaikselt teki all. Tõruke oli komandeeringus väiksemal saarel kus ka väiksemad äikesetormid.

Jupijumalale

 Vot selline tark raamat on mul. Sisetööde peatüki teise lõigu oleks tahtnud punaselt alla joonida ja hüüumärgid kõrvale teha. Aga noh, käsi ei tõuse raamatusse sodima... Aga sellegipoolest jagan meeleldi tarkusi: "Liiga hoolsalt pindu loodides ja ühtlustades kaotame siseruumi kasulikku pinda, vana hoone olemust ja võlu."

Viltu?

Tõruke on vist vanaisasse. Igatahes käib ta juba pikemat aega loodi ja joonlauaga mööda korterit ringi, loodib uksepiitasid ning seletab midagi mureliku häälega...

Elu ühe lapsega on lust ja lillepidu. Saatsin täna mehed veidike väiksemale saarele orjatööle (piitsa andsin ka kaasa, et nad end ise vajadusel tagant utsitaks) ja jäin nädalase preilnaga kahekesi koju. Küll oli palju aega. Jõudsin tikreid korjata ja aknaid pesta ja tuba koristada ja voodilaudasid õlitada ja Täpikesega jalutamas käia ja poodelda ja isegi natuke raamatut lugeda...
Kui aga Tõruke ka kodus on, siis jõuan päeva jookusl heal juhul vaid mõleda, et peaks kõiki neid asju tegema...

Tere tulemast perekonda Täpike

Kui Mps isana haiglasse jõudis, oli Täpike juba sündinud... Selliste sõnadega võib lühidalt kokku võtta 24. juuli öised juhtumused*. Ja siinkohal ei saa kuidagi süüd veeretada Mpsi uimerdamise kaela. Täpike lihtsalt otsustas tulla kiirelt kui tuul ja 17 minutit etteteatamist oleks selgelt liiga vähe ka kärmeimale mehele (eriti kui haiglasse on 40 minuti tee..)
Hea, et ma ise juba haiglas ootel olin, sest muidu poleks ma isegi ilmselt sünnituseks kohale jõudnud. Ja kes siis oleks lindi läbi lõiganud?
Aga Täpike tuli tõesti turbokiirusel. Mul läks kõvasti energiat veenmaks ämmakat, et nüüd on aeg sünnitama minna ja nüüd läheb asi tõsiseks ja nüüd on aeg pressida...

Aga kohal ta nüüd on see meie pisike printsess.
Esmapilgul tundus, et sel korral tuleb küll hooldevaba laps, aga kahtlustan, et tegelikult lihtsalt uinutati meie valvsust.

Teate, mis on asja juures kõige veidram. Läksin mina esmaspäeva varahommikul linna ja jätsin koju beebi-tõrukese. No ikka täitsa pisikese tite. Tulin mina aga reedel uue beebiga koju ja oplaa, kodus ootas mind täitsa suur poiss. Nii asjalik ja eneseteadlik. Lisaks veel suur ja raske ka. Ei tea kuidas ta viie päevaga nii meeletult kasvas ;)

* Kes täpsemalt tahab teada, see tulgu ja küsigu, ma meeleldi kirjeldan peensusteni kõike :P

keeruline küsimus

Arvake ära, kes on vahepeal lapse saanud. Kolm korda võite arvata, aga esimese korraga peate pihta panema!

Kümme aastat hiljem

Eile käisime pulmas. Või noh korduspulmas. Pruutpaar väitis, et 10 aastat tagasi olid nad leivad ametlikult ühte kappi pannud. No mina ei tea. Ma arvan, et valetavad. Pruut ei näinud küll kusagilt otsast 10 aastat vanem välja kui pulmapiltidel. Häbemata hea nägi hoopis välja ja isegi peigmees liikus üsna kõbusalt ringi (hoolimata oma kõrgest east). Mida ei saa küll öelda mõne teise pulmalise kohta. Pildil "peigmees ja naised" võib selgelt tähendada, et vasakus servas on mõni eriti paksuks läinud...
Igatahes tahan veelkord soovida teile ohtralt õnne järgnevateks kümneteks ja kümneteks ja kümneteks (jne) aastateks ja esitan ka sooviavalduse osaleda üritusel "kakskümmend aastat hiljem".

Moi moi, kes see paks on vol2

Eile õnnestus siis lõpuks ellu viia ka kohustuslike kõhupildistamine. Taas oli hirm, et laps sünnib enne kui me selleni jõuame (mäletate, eelmisel korral sai kolm päeva enne sünnitust fotosessioon korraldatud). Nüüd tuleb veel oodata, et pildid töödeldud saaks ja ongi ilus mälestus olemas. Pildistamiseks valisime muidugi imelise päeva - mere ääres oli selline tuul, et tahtis viimasedki riided seljast viia ja minu niigi krooniliselt segamini juustele mõjus see lausa inspireerivalt! Aga vähemalt sai tehtud.

Ja kõht on ikka üüratu. Sellel pildil see muidugi välja ei paista, aga mõnel teisel oli küll tunne, et suur rannapall oleks kleidi alla topitud. Nii et enam ei peta kedagi ära.
Täna lapsega jalutades  sõitsid mulle vastu kaks umbes 6-7 aastast tüdrukut ja kui minust mööda olid saanud, siis teatas üks teisele imestunult: "Tal on üks tita VEEEEEL kõhus!" Mul jäi mulje nagu ma oleks 10 beebiga ringi patseerinud ning veeeeeel paari oodanud...
Vot sellised uudised pereplaneerimisosakonnast.

Vol 1 oli siis siin

Okasroosike tõesti!

Ärkasin täna hommikul üles ja mõtlesin, et küll sai öösel hästi ja kaua magatud!
Vaatasin siis kella ka. Kell oli juba kolmveerand seitse.

Pesapunumise lainel

Nonii, ei saa kuidagi eputamata jätta. Aga viimaks ometi on valminud tekike Täpikesele. Kaua tehtud (ja arvestades, et ma pole kudumisega just sinasõber siis minu arust igatahes ka) kaunikene.

Väga lähedalt muidugi seda uurida ei tasu kuna see on tihkelt täis apsakaid ja mustrivigu, aga  ma loodan, et Täpike pole veel nii arenenud kriitikameelega ja oskab hinnata mustri vahele kootud soojust enam kui selle esteetilisi puudujääke. Igatahes ise olen ilgelt rahul ja uhke :D

Taadusse?

Kujutage ette, sel ajal kui mina majaehituse järge inspekteerisin, murdis minu ilma lubadeta peaaegu kolmveerandkahene pujäänipoeg kuidagi minu autosse sisse, käivitas selle ja sõitis puuriidale otsa. Ärandamine, lubadeta sõitmine ja avarii põhjustamine. Hea veel, et joobes juhtimisega tegu polnud.
Õnneks on ainsaks kannatajaks siinjuures puuriit, mis pisut viltu läks. Inimesed kõik terved ja Milli osutus ka vastupidavaks. Siiani on lahendamata müsteerium, et kuidas poiss ikkagi autosse sai. Senini on ta vaid auto ukselingi küljes rippunud ja nõudnud sisselaskmist, suutmata ise raskeid uksi avada. Auto käivitamine ja kallakust üles sõitmine on juba lihtsamini seletatavad...

minipaanika

35 nädalat täis ja 35 päeva veel tähtajani.
Appi :D

Jaanid üle elatud

Lõke mere ääres, meeldiv seltskond, kaunis päikeseloojang, mis peegelsileda vee roosade ja oranžide värvidega toonis, uhke luik mööda purjetamas, võimas lõke tulekindla ukse ja lumelabidaga ning grill ja maasikatort. Mida veel ühelt jaanipäevalt tahta? Veidike vähem sääski ehk. Sääsed olid tõesti tüütud. Õnneks ilmusid nad välja alles peale päikeseloojangut. Seni oli täitsa bro.
Tänane päev on ka olnud tõeline suvitamine. Hommikul sai kaua magatud. Seejärel korjasid Mps ja Laisik suurtes kogustes metsmaasikaid, mis olid nii suured nagu mõne kehvema aedniku (nagu allakirjutanu näiteks) aedmaasikad. Hiljem sai pannkooke selle sama metsmaasikamoosiga. Nämma. Enne veel aga sai noorperemees ujuma viidud. Temas on seda hülgerahva verd ikka päris suures koguses. Endal juba huuled sinised ja väriseb külmast, aga kui hakata teda veest välja vedama, siis paneb vastu nii nagu sõltuks sellest tema elu. Täpike ujus ka nii et kõht lainetas. Ei tea kas ka hülgrahva sugu?

Põhjuseta puudumine

Pole siia ammu midagi kirjutanud.
Pole nagu eriti mahti. Valdavalt tegeleme ehitus-lammutustöödega. Hetkel veel peamiselt lammutame. Mina veeren ümber maja ja mängin piitsaga kubjast (peenema nimega töödejuhatajat siis).
Viimased paar päeva olen linnas veetnud ja üritanud seda laiaks litsuda. Päris hästi tuleb välja. Mul nüüd massi ka tavapäerasest rohkem - linn vajub kohe lohku kui ma sinna laiama lähen.
Muidu kõik korras.

Hülgepoeg

Tundub, et Tõruke on ka hülgerahva sugu. No lasin ta täna esimest korda merre. Esialgu vaatas pisut kahtlevalt, aga umbes kahe minuti pärast taipas ta, et sisuliselt on tegu piiritu vanniga ja kus siis jooksis vees ringi. Sulistas veega ja naeris nagu pöörane. Raskeks läks siis kui vaene väike külmetama hakkas. No ta võib küll hülgerahva verd olla, aga hülgerahvale isaleoomulikku isolatsioonikihti tal (veel) pole. Puhtalt toore jõuga tirisin ta veest välja (jutust polnud mingit kasu. Ta lausa keeldus nina kalda pooole pööramast). Ja kogu tee kuni autoni üritas ta lahti rabeleda (ja kui see õnnestus, pistis uuesti mere poole jooksu).  Ta on üllatavalt tugev ja ma olin päris võhmal kui ta lõpuks õnnestus turvatooli aheldada.
Aga muidu oli tore ja kindlasti plaanis korrata!

Tuletan meelde, et 16 korda tuleb meres käia, et külmetushaigustest pääseda! Mul on tänaseks  kolm ja pool korda käidud.

Schieb den Wal zurück ins Meer!

Tänane leitsak oli minusuguse jaoks selge liig. Otsustasime, et ainsana saab leevendust pakkuda karastav merevesi. Varasemast on meeles, et kui esimest korda ujuma minna, siis ilma karupükste ja villaste sokkideta pole nagu asja. Valmistusime siis jäisesse merre ja sealt kohe välja hüppamiseks. Suur oli üllatus kui vesi oli täiesti soe! Nüüd võiks kasvõi iga päev mere ääres vedeleda, aga ei saa. Mul on hirm, et kui minusugune suur ja valge kogu end rannaliivale siruli viskab, siis võib mõni möödajalutav looduskaitseaktivist mind kuivale jäänud valgevaalaks pidada ning üritab merre tagasi lükata... Kuigi kui aus olla, siis mulle vees ehk meeldibki rohkem. Sääsed, parmud ja lõõskav päike pole hetkel minu sõbrad.

Ahjaa, noorperemees käis ka ujumas. Teda me merre ei lasknud vaid tegime talle õue tünni sisse minibasseini. Talle tundus  see meeldivat. Igatahes pritsis vett mitme meetri kaugusele :P

Kilplasema

Üritasin täna elutoa ukse klaase pesta. Need olid väikestest räpastest käejälgedest peaaegu läbipaistmatuks muutunud. Sel ajal kui mina üheltpoolt klaasi pesin, patsutati teisele poole värskeid käpajälgi juurde.
Siis korjasin loendamatu arv kordi mänguasju kokku. Varem visati need ükshaaval uuesti korvist välja. Nüüd on noorperemees näinud, et palju kiiremini saab segaduse taastada kui korv lihtsalt ümber keerata.
Kuidagi kilplaslikud tunduvad mu igapäevategevused...

Sitsid-datsid, pitsid-patsid ja roosad prillid

Kas ma panin hommikul kogemata roosad prillid pähe või ongi maailm ootamatult roosaks värvunud? Isegi ultraheliarst nägi täna maailma palju roosamalt kui eelmisel korral. Tõsi on see, et Täpike on endiselt väga viks ja viisakas ja kuidagi ei näita intiimsemaid piirkondi suvalistele uurijatele. Eriti kui kabinet rahvast täis nagu täna. Aga arst ei tahtnud ka publiku ees häbisse jääda ja togis vaest beebit seni kuni ta ikka paljastas oma tõelise olemuse. Täitsa tüdrik!
Nüüd mu kallid lugejad võite hakata kauneid tütarlapsenimesid välja pakkuma.

See muidugi ajab meie gängi süsteemi veel lootusetumalt segamini... Kuigi kui hästi otsida, siis saab ka siit teatava loogika välja lugeda :P.

Oeh

Isegi tühipaljas mõte siin kodus pisut korda luua on juba eos hukule määratud. Väike kaos annab endast parima, et minu pingutused nurjata. Ja see palavus ei tee asja ka paremaks. Noorperemees keeldub sellise palavusega magamast ja kuna ta ei maga, siis on ta eriti nõudlik. Mina jällegi ei jaksa sellise palavusega end liigutada...
Lisaks elame siin nüüd nagu vangid. Uks peab koguaeg lukus olema, sest Tõruke oskab välisust avada ja seejärel on ju kogu maailm talle valla. Aga ma tahaks ikka natuke ta vabadust piirata. No liiga vara veel iseseisvalt maailma avastamiseks...

Beebibuum

Rääkisin siin ükspäev kohalikku asulat vallutavatest oravatest. No üleeile nägin ma, et neid tuleb juurde! Kolm pisikest beebioravat ukerdasid oma koduukse ees! Ja ma tean kus nad elavad - võin neile külla minna :D

Remontiline emadepäev

Nagu ma 8 aastat tagasi (appi, ma olen vana) Virlupine köögis tõdesin - remonti tehes ei tasu selga panna suure dekolteega pluusi - lammutuspraht kipu dekolteesse pudisema. Igatahes kordas ajalugu end taas. Seega nägin ma õhtu lõpuks välja nagu tolmutont. Õnneks ei midagi, millest seep ja vesi jagu ei saaks.
Aga see-eest sain ma lõpuks ometi oma destruktiivse energia lahti päästa ja lammutada (niipalju kui noorperemees lubas). See oli mõnus. Kahest minitoast sai üks peaaegu et normaalsete mõõtmetega tuba, kus saab liikuda ka muul viisil kui külg ees :P.

Emadepäeva tähistasime ka. Ma ju ikkagi pooleteistkordne ema. Kauplesin välja tordi ja puha. Tõruke korjas mulle nurmenukke (väidetavalt omal algatusel, kuigi ta keeldus neid kättegi võtmast) ja näpistas armsalt koiduvalguses.

Rääkides Tõrukesest. Ta on julgemaks muutunud. Varem kartis ta kõiki põrisevaid asju ja kasse. No meil seal hulgub ringi kõige jõletum kassimauk, keda ilmas nähtud ja paar viimast päeva on Tõruke üritanud temaga sõprussuhteid luua. Päris pai veel ei tee, aga juba kükitab külje alla ja seletab midagi. Ja kui traktor põrisema hakkas, siis läks uudistama, mitte ei roninud paanikas mind mööda üles.

Oravad

Kõik need viis aastat, mis ma juba siin elanud olen, polnud ma kordagi alevi vahel ühtegi oravat kohanud. No ja nüüd siis kohtasin juba selle kevade kolmandat (teoreetiliselt võib see muidugi üks ja sama ka olla, aga siis on ta väga liikuva iseloomuga). Ei tea, kust lõunamaalt nemad siis tulnud on. Või on nad koguaeg siin olnud, aga end lihtsalt minu eest varjanud? Või tegu lihtsalt valimisreklaamiga?

Üldse kevad kohal. Käod kukuvad ja Tõruke veereb mudas... Isegi müristamist võis eemalt kuulda.
(ärge otsige loogilist seost)

Küll seal Lõuna-Eestis oli alles soe. Ma kodus mõtlesin, et mida kõike kaasa pakkida ja kartsin, et kuna mulle enam ükski jope selga ei lähe, siis võin möödaminnes kringliks külmuda. Kohale jõudes kahetsesin, et hoopis suvekleidile ei panustanud. Aga pole hullu, siia tagasi jõudes ootas ees mõnus karastav tormituuleke ja kaasapakitud sallid läksid ilusasti käiku.
Aga pidu ise oli imetabane. Vanad head ajad tulid meelde kui sai Elvas hommikuni lauldud... Tõsi, sõnu enam nii hästi ei mäleta ja viisipidamine pole ka paremaks läinud. Nooremad kõrvad kõrvaltoast kuulsid valed noodid kohe ära ja andsid sellest märku. Täpikesele ka väga ei meeldinud minu laulmine. Vaene laps. Aga ta ongi mul pretensioonikas. Ei meeldi talle kui ma ringi kõnnin, ei meeldi kui ma paigal istun.

Schieb den Wal...

Küll see aeg ikka lendab. Ja kirja ei saa millegipärast ridagi...
Tänu ilusatele ilmadele olen nüüd Tõrukesega rohkem õues olnud. Tõruke on tõeline mees. Noh põrsas. Igatahes meeldivad talle vaieldamatult mudased kohad. Kõige mudasematesse viskub ta kõhuli ja siis lagistab naerda. Kui Tõruke oleks elevant, siis oleks vaatepilt selline:

Mina meenutan välimuselt vaala või mõnda muud säärast elukat.

Talgud

Möödunud nädalavahetuseks olid planeeritud puisniidu riisumise talgud. Kuna aga puisniit oli vee all ning allveeriisumise jaoks on ilmad siiski veel pisut jahedad, korraldati see püha üritus hoopis minu maakohas. No ei saa ju tasuta tööjõul lasta raisku minna.
Ilm läks ka riisumise ajaks imeilusaks - linnud laulsid, lilled õitsesid ja liblikad laperdasid ringi. Kotkad hoidsid meie grilllihal kõrgelt pilku peal ja kõik talgulised said juurde mõnusa suitsuaroomi. See on selle kevade hitt nr 1. Suur aitäh kõigile, kes abis käisid!
Te ju teate, kuidas mulle meeldib kevadeti riisuda, röövida ja põletada :D See teeb kohe tuju heaks.

Täna käisin linnas arsti juures. Selgus, et mul on siiski teoreetiline võimalus saada teada, et kas Täpike on poiss või hoopis tüdrik. Kuu aja pärast on ultraheli ja võite siis uuesti küsida. Või noh. Ilmselt pole vaja küsida, vaevalt, et ma seda oma teada suudaks hoida :P

Hilinenud sünnipäevapiknik maailma serval

Nagu pikaajalisemad lugejad teavad, siis on mul aastas kaks korda sünnipäev (sest ühest korrast jäi mulle väheks). Kevadeti on mul kombeks sünnipäeva ajal piknikul käia. Kuna aga õigel valesünnipäeval oli kehv ilm, piknikukaaslased hõivatud ja mina tõbise lapsega sunnismaine, siis lükkuski see suursündmus edasi. Täpsemalt eilsele päevale.
Ja kuna meil õnnestus noorperemehele hoidja saada, siis võtsime kohe pisut suuremalt ette ning ühildasime selle pikniku igakevadise matkaga Harilaiule.
Eile oli selleks lihtsalt ideaalne ilm. Päike paistis, linnud laulsid, tuult ka suurt polnud. Kuna veed olid suht maas, siis pääses sel korral ka maailma lõppu (enamasti on maailmalõpp nimelt vee all). Pildil näha mina peaaegu et maailma serval (päris serval on fotograaf).

Tõsi selleks tuli küll varbad korraks vette kasta. Vesi ei olnud veel nii soe, et oleks tekkinud kiusatust ujuma minna (kuigi need liivadüünid kutsusid päevitama küll).
Piknik oli imetabane. Istusime meie siis maailma serval ja mugistasime virsikukompotti kui järsku Mps vaatab, et veest jõllitab meid kolm paari uudishimulikke silmi.

Hülged olid tulnud uudistama, et mis imeloomad siia tulnud on. No me jõllitasime vastu. Saime peaaegu et sõpradeks. Igatahes kui me ära läksime, siis oli kuulda haledat hülgenuttu. Juu kurvastasid nii toreda meelelahutuse lahkumise pärast.
Õhtuks jõudsime ilusasti koju tagasi. Tulemuseks olid väsinud jalad, erkpunane nina ning sabavalu. Aga noh, see kõik oli seda väärt!

Liblikakirjud reklaamid

Ahjaa, unustasin mainida. Oli see nüüd eile või üleeile, aga nägin ka oma selle aasta esimese liblika ära. Üks kirju liblikas laperdas akna taga. Täna lendas juba igat karva liblikaid vastu kui lapsega jalutamas käisin.

Üldiselt veedan oma päevi aga reklaamide seltsis. Noorperemees on enda jaoks televiisori avastanud, aga teda huvitavad ainult reklaamid. No ja siis kui reklaam läbi saab tuleb ja toob ta mulle puldi, et ma järgmisele reklaamile paneks.
Sellega seoses on paar reklaami, mis mulle eriti närvidele käivad. No näiteks üks alwaysi reklaam. Seal tädi laulab õrna häälega, et siidine pehmus ja siis ütleb teine tädi, et pehme nagu puuvill. Kumb siis on, siid või puuvill? Otsustage ära.
No ja siis käib närvidele veel Coca-cola reklaam, kus kinopoiss väidab, et zero on sama maitsev kui tavalike coca, ainult ilma kaloriteta ja selle tõestuseks on ta pannud tavalise coca topside sisse zero topsid. Mind aga häirib seal tõeline klientide petmine. See zero tops on oluliselt väiksem kui see coca tops, mille sisse ta pandud on, aga raudselt võeti suurema raha....
Vot sellised probleemid mul siin

Eile käisime linnas raha kulutamas (no nüüd kui emapalgastatud periood on läbi ja sissetulek on suht olematu, on see ju õige aeg) ja SPA-s sulistamas. Küll oli tore korraks pujään ära sokutada ja soojas vees või aromaatses saunas lebotada.

Strateegilised mõõdud

Hellõu. Annan endast märku, et te ei arvaks, et ma kuskile ära kadunud olen. Kus mul kaduda? Ma juba nii suur, et paistan igalt poolt välja ja pole võimalik kusagile peitu pugeda. Ega mul midagi põnevat kirjutada pole, sest siin kodus pole mul muud suurt teha kui noorperemehega maid jagada ja pärmitaignana paisuda.
Varsti ei julge enam arsti juurde minnagi, saan jälle kaalutõusu pärast riielda. Juba uneski näen tehnokontrolle. Nojah, unenäos muidugi mõõdeti lisaks tavapärastele mõõtudele (nagu kaal, vererõhk, kõhuümbermõõt, emakapõhjakõrgus ja lapse südamelöökide kiirus) ka selliseid huvitavaid näitajaid nagu kõhu kõrgus maast ja kõhu nurk võrreldes rinnakorviga. Arst veel mainis, et minul olla kõhu kõrgus juba nii suur, et võiks varsti sünnitama minna :P. Huvitav, mida need küll näitavad? Kõhu nurk võiks ennustada, et kas tulekul poiss või tüdruk näiteks... Aga kõhu kõrgus... Ainus mis ma suudan mõelda on see kui suur potentsiaalne energia mõjub lapsele. Samas ei tohiks see number raseduse lõikes ju ometi oluliselt muutuda (eeldusel, et rasedusega lisanduv kaal ei suru vaest ema maadligi nii et jalad lühemaks jääks...).
Igatahes järgmine kord kui arsti juurde lähen, lasen kõhu nurga ikka ka ära mõõta :P

Mõtetega suves

Lubati, et varsti läheb soojaks. Ma otsisin igatahes suvekleidi välja ja pressisin selga. Nibin-nabin läks veel. Selle suve bikiinivorm saab küll kaunilt ümar olema....

Joonistagem linnukesi

Täna olla rahvusvaheline linnujoonistamise päev. No passisin mina hommikust saati pliiats joonistusvalmilt käes aknal ja ootasin kas mõni linnuke on juba lõunast tagasi. Aga muudkui langes laia lund ja kevadekuulutajaid ei paistnud kusagilt. Isegi punapääsukest mitte. No eks ma siis improviseerisin. See siin on kuldnokk. See, et võib esineda mõningasi erinevusi originaalist, on tingitud sellest, et nad lendasid kõik ammu lõunasse ära ja no ei tule tagasi...  Mälu ka kehvaks jäänud.

Kevad!

Kõikjal muudkui räägitakse, et sel aastal kevad ei tulegi. Ja kui lumi enne augustit ära ei sula, siis tuleb väga lühike suvi. Üldse ennustatakse lühikest, aga see-eest külma suve. Ärge kartke. Kevad tuleb siiski. Käisin täna teda otsimas ja leidsin üles. Lebotas teine ühes kraaviperves ja vaatas mind oma kaunite siniste silmadega:

Muide, kaks aastat tagasi kohtasin ma esimest sinilille 5 päeva hiljem. Nii, et pole olukord sugugi nii lootusetu.

Valguskiir pilkases pimeduses

Täna polnudki pujäänil erilist palavikku. Jaksas juba väga eeskujulikult jonnida. See aga annab lootust helgemale tulevikule. Ehk saab varsti juba õue minna ja end tuulutada ja siis läheb elu jälle ilusaks. Ja ämm lubas noormehe reedel-laupäeval enda juurde võtta, mis tähendab seda, et mina kavatsen endale paraja portsu täiesti lapsevaba aega võtta. Loodetavasti sellest piisab, et sellest mustast august välja roomata.

Isegi Läti raha pole nii läbi

See lapse haigus ja kogu sellega kaasnev trall on mu täiesti läbi kurnanud. Nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Isegi viriseda ei jaksa õieti enam.

Kas keegi teab kuidas valmistada koduste vahenditega sisemiste akude kiirlaadimisjaam?

Nonii, te ju kõik nägite ikka seda suurt õhupalli, mis taevas lendas?
Tore!
See oli päris naljakas õhupall.

A kui nüüd tagasi tulla argisemate teemade juurde, siis noorperemees on endiselt kuum kutt. Ilmselt on otsustanud anda oma panuse kevade kiiremale saabumisele ja kütab ilma. Kui ta lumehange torgata, siis sulaks see ilmselt kiiresti ära. Mingil müsteerilisel kombel ma teda aga lumehange ei torka. Isegi nina ei saa teine uksest välja pista. Kahjuks olen ka mina sellega seoses sunnismaiseks muudetud ja ma isegi ei tea, võibolla on ammu suur sula väljas. Tahaks veidike värsket õhku. Ja seda torti, mida ma nädalavahetusel ei saanud, tahaks ka.

pool kümme

Tänase seisuga olen 5 aastat elanud siin koos Mpsiga. Nii et väike tähtpäev või nii.
Päris pikk aeg juba, või mis. Oleks juba aeg välja kolida, aga natuke tuleb veel oodata...

Valikute küsimus

Täna hommikul ärkas noorperemees üles ja teatas resoluutselt, et tema Tallinna pittu ei lähe, kuna on otsustanud meeldivas koduses õhkkonnas põdeda*.

*tegelikult ta muidugi ainult nuttis haledalt ja hõõgus palavikust

Leo või Lea?

Noo, kas tahate ka teada, kas Tõruke saab endale õe või venna?
Ma ka tahaks.
Aga kõhubeebi leidis, et see kui keegi püüab tema jalgevahele piiluda on ilmselgelt liigne trügimine tema isiklikku ruumi ja nii me ei teagi.
Aga vaadake ise, kas on rohkem poisi või tüdruku nägu?

Ekspeditsioon polaaraladele kahes vaatuses

Eile sai matkahooaeg oma avapaugu. Jätsime oma poja baasjaama ning suundusime Mpsiga ekspeditsioonile Viirelaiu jäämägedele. Me polnud ainsad polaaruurijad. Amundsen ise oli suuskadel kohal ja jõudis pisut enne meid kohale. Me ei lasknud end sellest heidutada ja uurisime kohalikud vaatamisväärsused siiski põhjalikult läbi. Jäämäed olid võrratud. Ehkki need ei olnud kõrgeimad ja suurimad, mida ma näinud olen, siis olid need vaieldamatult kõige huvitavamad. Ühelt poolt oli päike kõvasti mägesid sulatanud ja seal olid võimsad jääpurikakardinatega kambrikesed.

Erilist vaimustust tekitas minus siiski koobas, mis oli suur ja lai ja isegi aknaga. Koopa ust raamisid taas uhked jääpurikad. Lisaks ehtisid mägesid veel mõnusad jääpitsid.
Kuigi Amundsen meid edestas, ei tulnud meil õnneks jagada Scotti kurba saatust ja me jõudsime ikka õnnelikult koju.

Seejärel sai aga testitud jäämägedehuviliste polaarturistide spontaansust. Andsime vaesekestele pool tundi otsustamisaega, et pakkida asjad ja teha kiirstart teisest Eesti otsast, et jõuda viimasele praamile. Anna-Liisa ja Holger võiks vabalt töötada kiirabis või tuletõrjes - kiirreageerimine on neil esmaklassiline.

Seega sai täna tehtud ekspeditsioon number kaks. Tee lõunapoolusele oli meil juba selge, aga et asja põnevamaks teha, võtsime noorperemehe ka kaasa. Polaarbeebi käitus terve matka väga eeskujulikult - pool ajast magas ja pool ajast vaatles tüüneid jäävälju. Jäämäed olid endiselt võrratud ja selgus, et polaarturistid polnudki niiväga turistid vaid hoopis alpinistid. Polaaralpinistid siis.

Loodan, et jäädi ekspeditsiooniga rahule. Kui me mõne veel vingema jäämäe leiame, siis anname teada. Poolest tunnist etteteatamisest ju piisab.

Imetabane füüsika

Aga mina käisin täna hambaarsti juures. Kõik toimus vastavalt augujäävuse seadusele. Teate ju küll. Augud võivad tekkida, aga ei kao vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks augud minu hammastes muundusid imekombel aukudeks rahakotis.
Lisaks annetasin vampiiribeebidele pisut verd.
Ja saapad viisin parandusse. Seoses sellega olin sunnitud mööda linna jäiseid teid koperdama patuselt kõrgete kontsadega. Peale gümnaasiumi lõpetamist hakkasid mu kontsad järjest madalamaks kuluma, nüüd olen täitsa maadligi...
Üldse oli tegus päev!

Meil maja taga on igatahes täiesti kevad - lumi läinud, soe ja päikeseline, linnud laulavad. Maja ees on muidugi sügav talv alles.

Keegi autogrammi soovib?

Oi, ma olen nüüd jälle miljon triljon korda kuulsam. Postimees leidis, et mina ning minu poeg ja järeltulija sobiks kaunistama nende Eesti minuti galeriid! Peaks ikka mdelliks pürgima. Ma olen ju täitsa tunnustatud modellimõõtu. Vähemalt ühes mõõtmes. Ülejäänud mõõtmetest võiks teistele modellidele pisut jagada. No neile, kellele pole kodus süüa antud ja kes võivad vabalt anatoomiatunnis luukeret asendada.

Suitsune nädalavahetus lõunas

Kalendrisse vaadates võiks ju arvata, et kevad on käes ja linnud tulevad lõunamaalt tagasi. Punapääsuke vaatas aga kalendri asemel termomeetrit ja otsustas, et selle järgi tuleb suund võtta lõunasse. Täpsemalt Lõuna-Eestisse. Jätsime pujäänipoja kodu hoidma ja kihutasimegi reedel minema. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõunas pole sugugi soojem kui siin.
Meil oli kaval plaan ühe sõiduga külastada pea kõiki, keda polnud ammu näinud või kelle uued lapsed/kodud vajasid ülevaatamist. Taas võib etteruttavalt öelda, et umbes 75% ulatuses sai kavandatu ka ellu viidud.
Esmalt tegime väikese üllatuskiirvisiidi Anna-Liisa juurde. Seejärel väisasime nõrkemiseni kohalikku kaubandust (olgu öeldud, et käesoleval hetkel moes olev ei ühti Mpsi maitsega, mistõttu me nõrkesime enne kui midagigigigigi sobilikku leidsime). Õhtu lõpuks maandusime Mani juures (kes elab tänaval, mis meie atlase andmeil asub hoopis teises kohas) ning viskasime pilgu peale tema bungalole. See oli üüratu. Minu õhuloss on 4 korda väiksem... Seal algas ka tordimaraton, mis kestis pühapäeva lõunani ja mis tähendas seda, et igaks toidukorraks sai kooki või torti või mõlemat... ja vahepalaks ka.
Järgmisest päevast poole veetsime taas kaubanduskeskustes. Ma ei taha vist järgmised kolm kuud ühtegi riidepoodi näha ka. Lähen üle kere kupla ja hakkan sügelema kui mõnele sellisele lähemale kui 50 meetrit satun.
Õnneks oli Unistaja juubileumipidu poodidest kaugel ja ebameeldivat löövet ei tekkinud. Aga oli see alles mälestusväärne pidu! Unustamatud muusikalised elamused (Imelik kahvatus meie kandlevirtuoosi ees) , suitsusaun, mis oli oma nime väärt (nii suitsu täis sauna annab otsida. Kahjuks on sellisel viisil köetav saun suht ühekordne), higised mehed voolikutega (kiitus tubli töö eest!), vilkurite valgusšõu ja elevust rohkem kui rubla eest. Ma olen kuulnud, et mõni põletab enda järelt sillad, aga see, et saun 3 aastakümne möödumise puhul maha põletataks, on minu jaoks esimene kogemus.
Pidu oli küll tore, kuid eks mina, vana inimene, ei jaksa enam hommikuni trallida ja nii kolisin juba poole nelja paiku magama. Tõsi, eriti magada ma ei saanud. Nimelt oli mul koguaeg mure Mpsi tervise pärast. No pidi see ju ikka põdur olema kui tema terviseks niiiii mitu korda klaase tõsteti. Tundub, et see siiski mõjus. Hommikul paistis mees igatahes täie tervise juures olevat, nii et võisime võtta suuna sportlikumatele ettevõtmistele. Käisime tuubiga sõitmas. Mina vältisin targu kõige järsemaid nõlvu, kuid ka laugematest langustest sai mõnusa hoo sisse. Et aga sportlik eluviis liialt mu ümarat figuuri rikkuma ei hakkaks, sai peale kelgutamist jälle kõvasti süüa vitsutatud. Nämm. Kahju ainult, et kell nii halastamatult tagant kihutas ja tuligi nina taas kodusaare poole tagasi pöörata.
Samas ega väga kahju ka polnud, sest kodus ootas ju noorperemees, keda oli ikka ütlemata tore näha üle mitme päeva! Ta paistis ka pisut heameelt tundvat mind nähes :P
Vot siis sellised lood siis sel korral siin pool külmunud sood.

Vahepalaks

Ärge minu pärast muretsege. Pikk vaikus blogis pole mitte minu tervislikust seisundist tulenev. Olen täitsa elus ja terve, lihtsalt pole olnud midagi kirjutada.
Istun siin kodus ja ehitan endiselt õhuhurtsikuid. Järjekordne hakkab juba ilmet võtma. Joonestasin isegi tubade plaani ja fototöötlesin välisvaate valmis. Nüüd tuleb see ainult reaalsuseks muuta. Kui raske see ikka olla saab!?!
Tõrukesel pole endiselt veel midagi öelda maailmale (peale ämmä). Küll aga näitab ta üles tugevaid individualismi tundemärke. Sel ajal kui beebikoolis kõik teised lapsed ilusasti kuulekalt kaasa teevad (või vähemalt lasevad end juhendada), siis meie väike marakratt jookseb ringi ja emme võib ise kõlapulkasid toksida, plaksutada või ringmänge mängida... Sealjuures on ta oma individualismis täielik memmekas.

Šokolaadine põrsapõli

Kuna Mps oli reedel-laupäeval Tallinnas, siis kasutasin juhust ja valmistasin talle tagasitulekuüllatuseks väikese temaatilise tordi (teate ju küll, mehed on sead). Tordi idee sain Virlupinelt, kes mulle selle lingi edastas. Ja ma kohe mitte ei saanud jätta seda järelekatsetamata.

Nagu pildilt näha, on põrsaste kümblustünni lauad pisut pehkinud. Aga noh, kes see põrsaid siis tutikasse tünni laseks. Aga tõeline põhjus muidugi selles, et ma ei raatsinud niiiiii palju šokolaadi osta kui originaalis (kuigi originaalis vist väiksem tort) ja mõtlesin, et vahvlid näevadki rohkem tünnilaudade moodi välja, aga võta näpust. Esiteks oleks ma pidanud neid poole rohkem ostma, aga kui ma seda avastasin, siis oli juba öö ja liiga hilja ning tuli asjale loominguliselt läheneda, mis hiljem kätte maksis ja teiseks kippusid nad niiskudes painduma (eriti need loomingulised lauad).
Aga keda need pisiasjad huvitavad. Tort oli vähemalt maitsev. 

Miks on juustus augud?

Täna on pool päeva kummitanud mul lugu: "Sind ainult kaupluses näen, juustu kui müüd,
seepärast käin iga päev, leti ees nüüd."
Arvestades kui palju meil peres juustu kulub, võiks arvata, et ka mina olen selle laulu minategelase kombel juustuleti Juuliasse armunud. Tegelt pole. Mu süda tuksub ikka veel Mpsi poole, kes vastupidiselt üldlevinud arvamusele armastab juustu väga. Ka Tõruke on suur juustusõber ja mina teatavasti leian, et juust teeb kõik toidud paremaks (tõsi, ma päris kõiki toite pole proovinud sellega tuunida. Mannavahtu näiteks).
Jutuga tahtsin jõuda sinnamaani, et sellise juustulembuse juures tuli kutse juustutegemise koolitusele justkui kingitusena. Koolitus oli tore ja arusaadav - kõik näis imelihtne. Kohe kui koju jõudsin ja kõige suurema kokaabilise magama sain pandud, panin ka oma juustupaja podisema. Mina ei tea, minu juustumass ei näinud millegipärast sugugi välja selline, nagu koolitusel... Aga eks me näe, mis sellest välja tuleb (kui midagi tuleb). Igatahes on kaks pisijuustukest tahkuma pandud ja saab näha, kas tulevikus hakkan ise juustu tegema või jään siiski juustuleti piigadesse kahtlasi tundeid tekitama...

Head vabariigi aastapäeva!

Hmm, ei tea kas peaks postiteenistuse peale kaebama. Millegipärast pole kutse presidendi vastuvõtule selgi aastal minu postkasti jõudnud. Veider.
Aga noh, olgu kuidas on, aga meil igatahes antakse sünnipäeva puhul torti, mis on kindlasti vähemalt sama hea kui vastuvõtu suupisted. Kui mitte parem. Lisaks on veel kavas ahjupraad, aga kas see ka valmib, ei saa kindel olla. Noorperemees näitab üles huvi kokanduse vastu ning käib pidevalt mul ahju programmi muutmas. Võibolla ta üritab praadi minu kobakokanduslikest kätest päästa, aga siis oleks ta pidanud kõik algusest peale tegema. Arvan endiselt, et üle ühe koka köögis midagi head ei tähenda.
Pilti tegime ka kella ühest.

Ja ilusat nimepäeva taadule!

Vahuline

Aga mina tegin eile elus esimest korda mannavahtu. Kujutage ette, ise nii vanaks elanud ja polegi mannavahtu varem teinud. Mind üllatas kui lihtne see on :P Järgmisks võiks proovida pubertit või lumepallisuppi :P
Tgelikult peaks ma muidugi söömist oluliselt piirama. Kui samas vaimus jätkub, siis ületab laius varsti pikkuse...

Ja nii ta paksuks läkski

Mul on väga hell ja hoolitsev poeg. Vaatab tema, et ema nii närbi söömaga ja nägu juba nagu kitsejälg ning haarab ohjad oma kätte. Juba mitu päeva on ta mind toitnud küll lusikaga putru suhu lükates, küll kamapalle jõuga suhu toppides. Ise nii õnnelik sealjuures.

Kukelused

Küpsetasin täna hommikul 20 vastlakukelust! Nämma. See just paras ports 3-liikmelisele perele. Kõige pisem muidugi hoiab saledat joont ja nõuab, et tema kukeluse pealt see hirmus vahukoor ära võetaks.
Vastlaliugu üritasime ka lasta. Noorperemees muidugi protestis kui lumi talle näkku sadas. Samas mäest alla laskmine talle täitsa meeldis. Seda seni kuni kelk ümber läks ja poiss lumiseks sai. Kuna liugu lasti siinsamas väikese lumehunniku otsas, siis selleaastane linasaak on selline kiduravõitu. Äkki tuleb põuane aasta? Soe suvi :D

Kuulutus

Kas keegi teab kedagi, kellel oleks mõistliku tasu eest ära anda paras ports erapooletut otsustusvõimet? Ma võtaks paar kilo.

Ma siin ehitan iga päev uusi õhulosse, mis kahjuks küll sama kiiresti õhust tühjaks joksevad. Hetkel on jäänud kaalukausile lausa kaks erinevat õhulossiprojekti ja mõlemad on sellised kahtlased. Ei teagi kumba nüüd edasi arendama peaks...
Ja no kuidagi ei suuda plusse ja miinuseid objektiivselt hinnata.

Sõnaus

Täna rääkis Ringvaates ühest mehest, kes armastab krokodille ja mootorrattaid ning ehitas sellest lähtuvalt krokodillikujulise mootorratta. Ma siis mõtlesin siin, et kuidas seda masinat nimetama peaks. Krokoratas? Igav... Mootortill? Hmm. Pole ka nagu päris see. Minu arvates on sellise asja kohta kasutusel üks võõrsõna - vibraator. Aga kui president peaks välja kuulutama uue sõnause, siis võiks sellise ettepaneku teha küll ju :P

Rapuntsel?

Ükspäev vaatasin, et pujääni juuksed on ikka liiga pikaks kasvanud. No lisaks sellele, et need pidevalt kraevahele jäävad, kippus ta meenutama juba väikest tüdrukut. Eriti oma viimasel ajal kasutusele võetud kilkava naeruga. Varsti laseb patsi aknast alla ja ongi Rapuntsel valmis. Aga ma tahaks temast ikka pigem printsi valgel hobusel koolitada.
Egas midagi, otsisin siis käärid välja ja iga kord kui poiss pahaaimamatult maha istus lõikasin tal mõne loki maha. Tulemuseks ütlemata omapärane lõikus (eriti kui lähemalt vaadata, aga seda ma ei soovita). Kaugelt vaadates on vähemalt pisut rohkem poisi moodi.

Midagi head haigusest*

Kõik teavad, et kui nohu ravida, siis kaob see seitsme päevaga, kui aga ravimata jätta, siis paraneb ise nädalaga. Järelikult mul ei olnud nohu. See oli mingi kahtlane turbohaigus. Esmaspäeva õhtuks olin täiesti tõbine (samas kui hommikul olin veel ilusasti rivis), teisipäeval olin täiesti teovõimetu. Kolmapäev oli juba hulga parem, kuigi ikka veel ääretult halb. Neljapäeval nuuskasin vist vaid korra ja reedel olin täitsa terve. Seda kinnitas ka ohatis, kes tuli ja end ebatavalise koha peale huulel sättis (aga oluliselt parem koht kui tema harilik asupaik, kus ta läheb alati ilmatuma suureks ja paiste. Praegu pole teist õieti nähagi).

*No see, et kiiresti möödub.

Atsihh!

Alates eilsest olen ma järjepidevalt ainult aevastanud ja kui ma eile hommikul olin veel päris heas vormis, siis õhtuks oli juba jube nohu kohal ja alates sellest on ainult hullemaks läinud. Muudkui käin ja aevastan. Pea on tatti täis (aju on ammu välja nuusatud, aga õnneks täidab tatt tühimiku) ja minu teekonda tähistab katkematu taskurätikute rada. Atsihh.
Ja mis kõige hullem, noorperemees jäljendab mind kõiges. Ka nohus. Eile õhutl läks magama rõõmus väike vingats ja poole öö pealt ärkas üles väike lurisev, turtsuv ja niutsuv õnnetusehunnik.Tema muidugi maksimalistina võtab ikka palaviku ka punti.
See tähendab, et tänases päevas pole midagi rõõmustavat kellegi jaoks... Atsihh

Jäätist tahaks...

Atsihh!

Nagu kaks tilka vett

No kas nad pole mul armsakesed? Ja nii ühte nägu. Võiks arvata, et lausa vennad, kui mitte just õde-venda.

(esimesel pildil on siis teile veel tundmatu Täpike ja teisel pildil vana tuttav Tõruke. Piltidel on nad täpselt ühevanused)

Pimp my ride

Umbes nädalake tagasi meenus  meile, et tegelikult oli juba ammu plaan üks kingitus valmis nikerdada. No ja siis ootamatult selgus, et tegelikult pole meil enam pooltki nii palju aega kui vaja oleks selle elluviimiseks. Sellegipoolest naasime vana hea motivaatori juurde - kui raske see ikka olla saab. Ainult pisut higi verd ja pisaraid läheb vaja. No ja paari lisatarvikut veel.

Mps leidis töö juurest äravisatuna hirmroostes raudkelgu (umbes sellise nagu pildil) ja mõtles, et selle peaks taastama.

(originaalkelgust ei taibanud muidugi pilti teha, aga värvid olid samad, kuigi jalased ehk isegi veel rohkem roostes.)
Esimese asjana võtsime selle juppideks. Seejärel veetis Mps   meeldiva õhtupooliku keldris seda roostest puhastades. Mina aga käisin püssiga metsas jääkaru püüdmas.
No ja siis läkski vaja pisut haamerite´i, paar uut liistu, ohtralt polte, seibe ja mutreid, parajalt õigeks timmitud värvitoone, mõned tunnid õmblusmasinaga kaklemist ning pisut jõulunostalgiat. Ja valmis ta oligi!
Marteni uus ja edev kelk! Sellisega sõidaks isegi, kui ainult ahter vähe väiksem oleks ja istmesse ära mahuks...

Ja pimeduskatte all sai testitud ka põhjavalgustust. Töötas. Isegi kui lüliti transpordi käigus lahti põrus ja pisut liimimist vajab.

Igatahes peaks nüüd värskel aastasel olema väärikas sõiduk, millega teiste külapoiste ees eputada ning noori neidusid hullutada. Veel kord palju õnne!

Kõik on hukas ja ära püüagi seda paranada...

Et hukkaläinud päeva veidigi ilusamaks muuta, otsustasin küpsiseid küpsetada. No hing ihkas midagi head ja esimene asi mis heaga seoses pähe tuleb on hea toit.
Probleem on aga selles, et päeval mil kõik hukka läheb, ei ole teab mis tark tegu kokkama hakata. Tõenäoliselt läheb see ka hukka. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud, aga näib, et ma keeldun oma vigadest õppimast. Minu imetabastest küpsistest kõrbes kolmest pannitäiest kaks totaalselt ära... Aga vähemalt see üks oli väga maitsev. Ja süsi teeb kõhule ainult head.
Ja Tom kha supp oli ka minu arvates tavapärases headuses.

Hakkide kuriplaan

Eile lapsega jalutades märkasin, et hakid olid kõik ühe tornikese tippu kogunenud. Iga traat ja servake oli neid tihedalt täis. Justnagu mingi suurem koosolek või kogunemine olnuks neil seal. Ei osanud ma siis veel aimata, et nad haudusid seal kurja plaani. Raudselt.  Võin kihla vedada, et see, et lapsuke öösel kell 12 ärkas ja siis kella 4-ni trallis, oli hakkide kuriplaani tegu. Ja kõik tänased äpardused, alates köögipõrandale ümberläinud värvist kuni veel juhtumata äpardusteni, mis kindlapeale tulemata ei jää (ma olen ikka optimist ju), on nende vandenõu tulemus....
Igatahes paistab kõik hukas olevat. Ja see on hakkide süü.

Jäämäestikes

Nädalavahetusel lubas kõvasid külmakraade. See kõlas just nii, et tekkis tahtmine soe pesu selga ning parameediku kostüüm peale tõmmata ning jäämägironijaks hakata. Ja hoolimata pessimistlikust termomeetrist polnudki nii külm vaid täitsa mõnus päikeseline ilm. Mäed olid küll Lääne-Eestile kohaselt küllaltki madalad. Aga no mis sa raskel ajal tahad.

 Tippu ei lubatud mul ronida. Näidati kuhu maani ma ronida võin ja ei sammukestki edasi. Võibolla oligi hea. Isegi sellelt kõrguselt suutsin ma laviini vallandada ja lõhkusin pool mäge lagedaks...

Puhtus ja kõrd

Ja nii uskumatu kui see pole - korter ongi korras*. Ja mis kõige parem. Kõikide eelduste kohaselt peaks see nii veel vähemalt 2-3 päeva püsima. Lihtsalt imeline!

* Va Mpsi urgas, aga see ei kulu minu haldusalasse.

Me kelgule, me kelgule...

Täna oli niiiiii ilus päikeseline tuuletu ilm, et kohe patt oleks olnud seda kasutamata jätta. Nii juhtuski, et kui Tõruke oma lõunaunest ärkas, siis pakkisin ta sisse, torkasin kelku ja viisin sõitma. Esialgu oli poiss pisut kahtleva näoga. Justkui mõeldes, et no, et ma võin ju siin kelgul istuda, kui see sulle lõbu pakub, aga ma ei kavatse grammigi nautida seda protsessi. Siis aga kui ma talle pisut kiiremat sõitu tegin, siis naeris ja kilkas nii, et alev kajas. No kas pole ta mul mitte nunnu :P Ja kelk on ka priima! Ainult, miks noormees enamuse ajast keelt suust väljas hoidis, seda ma ei mõista.. Näitas suunda võibolla.

Seejärel saatsin aga mehed kodunt jalust ära ja hakkasin koristama. No ikka korralikult. Ega siis kui mehed kodus on ei saa koristada. Isegi kui nad istuks vaikselt teises toas, siis ikka ei tule seda õiget koristamise tuju... Igatahes on praeguseks kolmandik korterist korras. Homme kavatsen teise kolmandiku ka teha. Aga kolmas? No üle ei maksa ka pingutada.

Aga varsti võiks peaaegu juba külalisi kutsuda... Aga arvestades, et väike kaosmeister tuleb pühapäeval koju, siis esmaspäevaks on ilmselt jälle kõik endine...