Täna on pool päeva kummitanud mul lugu: "Sind ainult kaupluses näen, juustu kui müüd,
seepärast käin iga päev, leti ees nüüd."
Arvestades kui palju meil peres juustu kulub, võiks arvata, et ka mina olen selle laulu minategelase kombel juustuleti Juuliasse armunud. Tegelt pole. Mu süda tuksub ikka veel Mpsi poole, kes vastupidiselt üldlevinud arvamusele armastab juustu väga. Ka Tõruke on suur juustusõber ja mina teatavasti leian, et juust teeb kõik toidud paremaks (tõsi, ma päris kõiki toite pole proovinud sellega tuunida. Mannavahtu näiteks).
Jutuga tahtsin jõuda sinnamaani, et sellise juustulembuse juures tuli kutse juustutegemise koolitusele justkui kingitusena. Koolitus oli tore ja arusaadav - kõik näis imelihtne. Kohe kui koju jõudsin ja kõige suurema kokaabilise magama sain pandud, panin ka oma juustupaja podisema. Mina ei tea, minu juustumass ei näinud millegipärast sugugi välja selline, nagu koolitusel... Aga eks me näe, mis sellest välja tuleb (kui midagi tuleb). Igatahes on kaks pisijuustukest tahkuma pandud ja saab näha, kas tulevikus hakkan ise juustu tegema või jään siiski juustuleti piigadesse kahtlasi tundeid tekitama...
Muide, juust tuli täitsa hea. Vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt. Mps oli ka nõus sööma, mis on juba isegi hea märk.
VastaKustutaOi, milline kokkusattumus, ka mina panin oma juustupoti podisema ja mu meelest vastas see täpselt koolitajatädi koduse juustu kirjeldusele. Maitsta pole veel mahti olnud, aga väliumuse põhjal paistab küll üsna ideaalne.
VastaKustutakui ma kunagi tubliks hakkan, pean tulema teilt ilmselt privaatjuustukoolituse nõutama :D
VastaKustuta