Hilinenud sünnipäevapiknik maailma serval

Nagu pikaajalisemad lugejad teavad, siis on mul aastas kaks korda sünnipäev (sest ühest korrast jäi mulle väheks). Kevadeti on mul kombeks sünnipäeva ajal piknikul käia. Kuna aga õigel valesünnipäeval oli kehv ilm, piknikukaaslased hõivatud ja mina tõbise lapsega sunnismaine, siis lükkuski see suursündmus edasi. Täpsemalt eilsele päevale.
Ja kuna meil õnnestus noorperemehele hoidja saada, siis võtsime kohe pisut suuremalt ette ning ühildasime selle pikniku igakevadise matkaga Harilaiule.
Eile oli selleks lihtsalt ideaalne ilm. Päike paistis, linnud laulsid, tuult ka suurt polnud. Kuna veed olid suht maas, siis pääses sel korral ka maailma lõppu (enamasti on maailmalõpp nimelt vee all). Pildil näha mina peaaegu et maailma serval (päris serval on fotograaf).

Tõsi selleks tuli küll varbad korraks vette kasta. Vesi ei olnud veel nii soe, et oleks tekkinud kiusatust ujuma minna (kuigi need liivadüünid kutsusid päevitama küll).
Piknik oli imetabane. Istusime meie siis maailma serval ja mugistasime virsikukompotti kui järsku Mps vaatab, et veest jõllitab meid kolm paari uudishimulikke silmi.

Hülged olid tulnud uudistama, et mis imeloomad siia tulnud on. No me jõllitasime vastu. Saime peaaegu et sõpradeks. Igatahes kui me ära läksime, siis oli kuulda haledat hülgenuttu. Juu kurvastasid nii toreda meelelahutuse lahkumise pärast.
Õhtuks jõudsime ilusasti koju tagasi. Tulemuseks olid väsinud jalad, erkpunane nina ning sabavalu. Aga noh, see kõik oli seda väärt!