Ekspeditsioon polaaraladele kahes vaatuses

Eile sai matkahooaeg oma avapaugu. Jätsime oma poja baasjaama ning suundusime Mpsiga ekspeditsioonile Viirelaiu jäämägedele. Me polnud ainsad polaaruurijad. Amundsen ise oli suuskadel kohal ja jõudis pisut enne meid kohale. Me ei lasknud end sellest heidutada ja uurisime kohalikud vaatamisväärsused siiski põhjalikult läbi. Jäämäed olid võrratud. Ehkki need ei olnud kõrgeimad ja suurimad, mida ma näinud olen, siis olid need vaieldamatult kõige huvitavamad. Ühelt poolt oli päike kõvasti mägesid sulatanud ja seal olid võimsad jääpurikakardinatega kambrikesed.

Erilist vaimustust tekitas minus siiski koobas, mis oli suur ja lai ja isegi aknaga. Koopa ust raamisid taas uhked jääpurikad. Lisaks ehtisid mägesid veel mõnusad jääpitsid.
Kuigi Amundsen meid edestas, ei tulnud meil õnneks jagada Scotti kurba saatust ja me jõudsime ikka õnnelikult koju.

Seejärel sai aga testitud jäämägedehuviliste polaarturistide spontaansust. Andsime vaesekestele pool tundi otsustamisaega, et pakkida asjad ja teha kiirstart teisest Eesti otsast, et jõuda viimasele praamile. Anna-Liisa ja Holger võiks vabalt töötada kiirabis või tuletõrjes - kiirreageerimine on neil esmaklassiline.

Seega sai täna tehtud ekspeditsioon number kaks. Tee lõunapoolusele oli meil juba selge, aga et asja põnevamaks teha, võtsime noorperemehe ka kaasa. Polaarbeebi käitus terve matka väga eeskujulikult - pool ajast magas ja pool ajast vaatles tüüneid jäävälju. Jäämäed olid endiselt võrratud ja selgus, et polaarturistid polnudki niiväga turistid vaid hoopis alpinistid. Polaaralpinistid siis.

Loodan, et jäädi ekspeditsiooniga rahule. Kui me mõne veel vingema jäämäe leiame, siis anname teada. Poolest tunnist etteteatamisest ju piisab.