Eile sai kõvasti koristatud. Saatsin väikese kaose naabersaarele asumisele ja kasutasin juhust. Kes oleks arvanud, et koristamisest võib rõõmu tunda. Kahju, et see rõõm nii üürikeseks jääb, sest kui väikekaos tagasi tuleb, siis kulub tal maksimaalselt pool tundi, et algne korralagedus taastada. Aga vähemalt pisut puhtam korralagedus.
Pisikisa jäi muidugi minuga siia. Ta endiselt kauem kui 3 tundi minust eemal olla ei taha. Tegelikult tahaks ta muidugi koguaeg olla süles ja uudistada maailma (ehk siis paigalistumine om mömmidele).
Ta on ikka täitsa emmesse - tulipunase ninaga. Huvitav kas on olemas nn ninapunageen, mis määrab milline nina sul tuleb.
Aga üks on kindel, kui me teeks jõulunäidendit, siis Täps saaks mängida Rudolfi osa ja ei peaks maskeeringut kandmagi.