Suitsune nädalavahetus lõunas

Kalendrisse vaadates võiks ju arvata, et kevad on käes ja linnud tulevad lõunamaalt tagasi. Punapääsuke vaatas aga kalendri asemel termomeetrit ja otsustas, et selle järgi tuleb suund võtta lõunasse. Täpsemalt Lõuna-Eestisse. Jätsime pujäänipoja kodu hoidma ja kihutasimegi reedel minema. Etteruttavalt olgu öeldud, et lõunas pole sugugi soojem kui siin.
Meil oli kaval plaan ühe sõiduga külastada pea kõiki, keda polnud ammu näinud või kelle uued lapsed/kodud vajasid ülevaatamist. Taas võib etteruttavalt öelda, et umbes 75% ulatuses sai kavandatu ka ellu viidud.
Esmalt tegime väikese üllatuskiirvisiidi Anna-Liisa juurde. Seejärel väisasime nõrkemiseni kohalikku kaubandust (olgu öeldud, et käesoleval hetkel moes olev ei ühti Mpsi maitsega, mistõttu me nõrkesime enne kui midagigigigigi sobilikku leidsime). Õhtu lõpuks maandusime Mani juures (kes elab tänaval, mis meie atlase andmeil asub hoopis teises kohas) ning viskasime pilgu peale tema bungalole. See oli üüratu. Minu õhuloss on 4 korda väiksem... Seal algas ka tordimaraton, mis kestis pühapäeva lõunani ja mis tähendas seda, et igaks toidukorraks sai kooki või torti või mõlemat... ja vahepalaks ka.
Järgmisest päevast poole veetsime taas kaubanduskeskustes. Ma ei taha vist järgmised kolm kuud ühtegi riidepoodi näha ka. Lähen üle kere kupla ja hakkan sügelema kui mõnele sellisele lähemale kui 50 meetrit satun.
Õnneks oli Unistaja juubileumipidu poodidest kaugel ja ebameeldivat löövet ei tekkinud. Aga oli see alles mälestusväärne pidu! Unustamatud muusikalised elamused (Imelik kahvatus meie kandlevirtuoosi ees) , suitsusaun, mis oli oma nime väärt (nii suitsu täis sauna annab otsida. Kahjuks on sellisel viisil köetav saun suht ühekordne), higised mehed voolikutega (kiitus tubli töö eest!), vilkurite valgusšõu ja elevust rohkem kui rubla eest. Ma olen kuulnud, et mõni põletab enda järelt sillad, aga see, et saun 3 aastakümne möödumise puhul maha põletataks, on minu jaoks esimene kogemus.
Pidu oli küll tore, kuid eks mina, vana inimene, ei jaksa enam hommikuni trallida ja nii kolisin juba poole nelja paiku magama. Tõsi, eriti magada ma ei saanud. Nimelt oli mul koguaeg mure Mpsi tervise pärast. No pidi see ju ikka põdur olema kui tema terviseks niiiii mitu korda klaase tõsteti. Tundub, et see siiski mõjus. Hommikul paistis mees igatahes täie tervise juures olevat, nii et võisime võtta suuna sportlikumatele ettevõtmistele. Käisime tuubiga sõitmas. Mina vältisin targu kõige järsemaid nõlvu, kuid ka laugematest langustest sai mõnusa hoo sisse. Et aga sportlik eluviis liialt mu ümarat figuuri rikkuma ei hakkaks, sai peale kelgutamist jälle kõvasti süüa vitsutatud. Nämm. Kahju ainult, et kell nii halastamatult tagant kihutas ja tuligi nina taas kodusaare poole tagasi pöörata.
Samas ega väga kahju ka polnud, sest kodus ootas ju noorperemees, keda oli ikka ütlemata tore näha üle mitme päeva! Ta paistis ka pisut heameelt tundvat mind nähes :P
Vot siis sellised lood siis sel korral siin pool külmunud sood.