kolmapäev, september 18, 2013

Tartus remontikat tegemas

Mina meenustasin siin mõned päevad, milline tore lihtne ja muretu oli elu ühe lapsega. Valisin selleks üheks väiksema, kes hetkel veel on pisut väiksema hooldevajadusega kui suurem. Talle piisab sellest kui teda söödetakse, mähitakse ning väljasirutatud kätel kantakse. Igatahes võtsin Täpsi, ema ja tugitoolid kaasa ning kihutasin Tartusse.
Kodus mind piisavalt ei usaldata, et majaehituse kallale lasta, siis õe juures peeti minu oskusi piisavaks ja lasti lõbutseda. Nii ma siis pahteldasin ja lihvisin ja värvisin ja maalisin. Tulemus oli üsna ebaühtlane, aga arvestades selle korteri ülejäänud pindade poheemlaslikku suhtumist loodi ning ühetasastesse pindadesse, pole sellest ehk suurt lugu. Seinale maalitud kekslev rebak pole küll päris minu stiil, aga kuna sellist nõuti, siis selline ka saadi. Hoolimata sellest, et ma kuuvalgel teiste norskamise saatel poole ööni seina sodisin, jäi see siiski veel pisut poolikuks. Juu lõpetan siis kui kunagi  kauges tulevikus taas sinnakanti satun.

Kommentaare ei ole: