Aga see-eest sain ma lõpuks ometi oma destruktiivse energia lahti päästa ja lammutada (niipalju kui noorperemees lubas). See oli mõnus. Kahest minitoast sai üks peaaegu et normaalsete mõõtmetega tuba, kus saab liikuda ka muul viisil kui külg ees :P.
Emadepäeva tähistasime ka. Ma ju ikkagi pooleteistkordne ema. Kauplesin välja tordi ja puha. Tõruke korjas mulle nurmenukke (väidetavalt omal algatusel, kuigi ta keeldus neid kättegi võtmast) ja näpistas armsalt koiduvalguses.
Rääkides Tõrukesest. Ta on julgemaks muutunud. Varem kartis ta kõiki põrisevaid asju ja kasse. No meil seal hulgub ringi kõige jõletum kassimauk, keda ilmas nähtud ja paar viimast päeva on Tõruke üritanud temaga sõprussuhteid luua. Päris pai veel ei tee, aga juba kükitab külje alla ja seletab midagi. Ja kui traktor põrisema hakkas, siis läks uudistama, mitte ei roninud paanikas mind mööda üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar