Nad ikka hoolitsevad minu eest!

Kui mina jõuluvahealjal (no teistel oli vaheaeg, minul oli lihtsalt aeg) kodus olin, siis palusin naabrimeest, et ta vahepeal minu korterit kütaks. No et kui tulevad ootamatult suured külmad ja valged jõulud, siis torud ära ei külmuks (mul on strateegiline korter, ma võin poolelt majalt vee ära võtta kui tahan!). Ta oli lahkelt nõus.
Aga kui mina tulin Tartusse tagasi, siis ei oodanudki mind ees saunaks köetud tuba ning punakalt hõõguvad torud, nagu ma kartnud olin. Toas oli peaaegu et talutav temperatuur.
Hiljem kui naaber võtmed tagasi tõi, siis küsis ta: "Eksju, ma olin ju tubli poiss!" Mina kiitsin takka, et oli jah. (Kinnitust sellele, et ta ikka oli tubli, küsis ta veel paar korda hiljemgi). Veel samal õhtul küsis ta mult, et kas ta võib muusikat veidi valjemini kuulata. Minugipoolest. Aga kui kaua ta seda kuulata võib? Ma ütlesin, et kuulaku või kella kaheni. Naaber lõi näost särama. Tõesti või! No tõesti, ma niikuinii enne magama ei lähe, oian raadio arvelt elektrit kokku ja kuulan Gazebot. Aga arvake ära, mis kell muusika kinni keerati? Täpselt kell 2!
Ühel õhtul aga helistas pisut enne südaööd minu sõber 16.-ndast korterist ja küsis, et kas ma ikka saan magada, kui need elevanditaltsutajad, kellest ma teile ennegi pajatanud olen, sellists põrgulärmi löövad, või peaks ta neid vaigistama minema.
Hei, ma olen ometigi ühikas elanud. Mingi väike mürgel küll minu und ei sega.
Ja üldse oolitsevad nad minu eest.