reede, jaanuar 26, 2007

Ma olen ikkagi noor

Välja mõtlesin! Mul oli kogu aeg hirm, et nüüd ma olengi vana. No need minu järjest süvenevad lõunauinakud. Arvasin, et see on selge vanaduse märk. Aga õnneks, nupukas nagu ma juba kord olen, istusin hetkeks maha, et asja üle järele mõelda ning jõudsin järeldusele, mis minu plaanidega igavesti elada sobis. No vaadake. Vanainimesed, kes lõunauinakuid teevad, need ärkavad tavaliselt ka varakult ülesse, no nii keset ööd. Mina aga teen esimest korda vabatahtlikult silma lahti siis kui päike juba kõõõrgel taevas särab (arvestades talviseid madalaid päikesetuure, siis kusagil kevadel ehk). Hoopis rohkem leidsin ma sarnasust siin lasteaialastega. Nemad magavad ka lõunati. Kuigi vastumeelselt enamasti. Mina ka jonnin iga kord kui lõunauinakut tegema hakkan. Ei taaahaaa, eeeiiii taaaahaaaa... Aga uni saab minust alati võitu.

Kommentaare ei ole: