teisipäev, jaanuar 30, 2007

Ülimalt sportlik mina. Varsti olümpiale!

Viimasel ajal on pop rääkida kuidas kõik vapralt suusatamas käivad ja nii oma keha väsitavad ja vaimu värskendavad. No mina sellise massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Oo ei. Pealegi alles ma ju käisin suusatamas. Kas tõesti peab siis igal aastal? Selle asemel tegelesin teise ülimalt populaarse talisportliku tegevusega. Nimelt rookisin kõnniteelt lund nii et labidas välkus. Ma arvan, et järgmistel taliolümpiamängudel on uus spordiala - lumelabidamine ja mina panenselle pika puuga (loe: labidaga) kinni!

Aga üldiselt spordist. Kui keegi tahab tõsist trenni teha, siis võin ma teile laenata pisikese aga tõhusa trenažööri. No selle murdjalapsukese ikka. Kasutusvõimalused:
  • kiire jooksutrenn - ta on kohutalvalt kiire roomaja... ja valdavalt roomab ta pahandust tegema (catch me if you can).
  • raske tõstmistrenn - ta näeb küll pisike välja, aga ilmselgelt on ta väga tihe. Hirmus raske on teda koguaeg tõsta.
  • enesekaitse trenn - see krokodillibeebi üritab aegajalt nina peast hammustada, sõrmega torkida või siis talla alt kidistada või muidu sinu personaalset ruumi täita. Õpid end kaitsma.
  • koormustreening - alati on võimalus ta endale külge riputada ja vaadata kaua jaksad.
Mina olen viletsas vormis. Täna üritasin seda viimast varianti, aga täitsa ära väsitas. Panin põnni trakside sisse ja viisin ta linna inimestele näitamiseks. Tagasi enam tuua ei jaksanudki...

Aga nagu sellest liigutamisest veel vähe oleks olnud. Hiljem läksin metsa ja mere äärde - piknikule noh! Ma olen kohutav pikniku fänn. Seekord tuleb tõdeda ei söönudki ma kõigest lund ja jääpurikaid. Ei, ma olin ettevalmistunud - mul oli lisaks tavapärasele einele jupike saia ka kaasas! Aga ilus oli seal linnulahel. Minu peaaegu et lemmikkoht. Eriti ilusad olid need üle põlve ulatuvad hanged, milles sumpamine väsitas...väääga.....väääsinud..... puuuuhataaaa......koooju....kaugel.....jõud lõppeb.... ei jaksa enam....

Aga kui lõpuks koju jõudsin, end teki sisse keerasin (sest minu temperatuur oli langenud külmutatud juurviljade tasemele), tassikese hõõgveini ja raamatu haarasin ning tiivaninurka pugesin, siis oli elu küll peaaegu et ilus. No kamin oli puudu. Ja mõni koduloom näiteks, kes oleks tulnud ja pea sülle pannud ning sii oleks saanud seda silitada (kuigi ma praegu hakkasin mõtlema, et kui mul ühes käes on tass ja teises raamat, siis vaene koduloom...)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mina kuulun ka lumerookijate leeri... Mul jäi nimelt auto paksu lume sisse kinni (meie maja rahval on komme võtta lumelabidas kätte ainult kõige viimses hädas), ja ma kardan, et järgmine kord ei pruugi ma enam nii kähku leida piisaval hulgal jehhoovatunnistajaid, kes auto välja lükkaksid. Seega oli mõistlik kinnijäämist lihtsalt ennetada.

Kui te küsite, miks peaksid seda just jehhoovatunnistajad tegema, siis mul oleks selle mitu küünilist ja vähemküünilist vastust. Aga et nii ei ole ilus teha, siis siinkohal jäävad nad edastamata :P