Käid alla või viskad üle*

Ramon (nimi muutmata), minu tulevane õnnelik abikaasa ja minu tulevase poja Ramoni isa, on miljonär. Ma pole teda veel kohanud, aga ma kohtan teda peatselt. Me hakkame elama suures villas, mis on imekaunis, kuid kohutavalt segamini (teenijat meil pole, aga keegi maja koristab. Kes, seda ei suutnud välja selgitada). Me elame õnnelikult. Poeg on ka tark. Läheb ülikooli ja saab doktori kraadi. Kõik ausatavad noort dr Ramoni. Ainus tõrvatilk meie idüllilises elus on koer Juan (nimi pandud minu esimese armastuse järgi). Ta on nimelt pimestavalt kole koer. No ikka kohe kole... Ja see kõik on tõsi.

Vähemalt nii väitis mulle kurikuulus hiromant ja kaardimoor Maariš. No ma nüüd ei tea kas teda uskuda või mitte. Parema meelega usuks vanarahva tarukst: Kel ei vea kaardimängus, sel veab arrrrmastuses. Sest tõesti. Minu linn põles esimesena maani maha. Ja teiste mängurite kiiretest liigutustest tekitatud tuul puhus isegi tuha nelja tuule suunas laiali. (Pildil näha harilik linnade põletamise mäng lõppjärgus. Meil läks kuidagi kiirelt...) Turaka mängus läks mul tunduvalt paremini. Ühekorra ma isegi võitsin. seda küll alles siis kui ma talitasin nii nagu laulusalm ütleb: "Ma ässad altkäe endal võtsin ja matsid neile jätsin... Carramba!" Ehk siis tegin julmalt sohki. Aga üldiselt ei aidanud isegi see kui ma varrukast juba kuuenda ässa välja võtsin. Peldiku mängus kaotasin kaaaa mina. Uskumatu. Ise ma oma väikeste käekestega püstiatasin need ontlikud ehitised.

See-eest kurikuulsas lauamängus - reis ümber suure ja ohtliku maailma, advanced version - läks minu siiami hiiamitel päris hästi. Üks oli küll kamikatseliste kalduvustega, aga teine suri õilsalt...
Aga öösel oma urka poole kõmpides langes taevast kidurat säästulund...

* tuntud kaardimängurite släng. "Kuule, sinu kord alla käia." "Sina viskad üle!"