kolmapäev, jaanuar 03, 2007

Elu võimalikkusest kodus

Kodus on hea elu. Eriti nüüd, mil maga-sina-täna-rõdul periood on läbi ja mul on oma printsess-herneteral-voodi (seal on nimelt kõvasti üle ühe madratsi ja muhklikkuse astme alusel võiks öelda, et ka üle ühe herne). Mul on siin auto kasutada. Ainus mure on selles, et minu käigukangi ranne on ilgelt haige ja ma ei saa kuidagi tagurpidikäiku sisse panna. Aga ma pole ühtegi avariid teinud ja kui jätta arvestamata eilne ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõitmine, siis olen olnud peaaegu et eeskujulik liikleja.
Kodus on veel palju lapsi. Täna käisin päeval kahe röövlilapsukesega jalutamas pargis. Ma pole enne end sellise vinguja tädikesena tundnud. „Ärge jookske!”, „Ettevaatust!”, „Stopp!”, „ei lähe sinna!”, „Ei hüppa!”. Aga nad vähemalt kuuletusid mulle. Väike Nazguli beebi (ta kriiskab vastavalt) ainult naeratab mulle kavalalt ja lööb siis kõik oma 7 hammast mulle ninna.
Aga kodus on hea. Aga peatselt lähen Tartu tagasi. Ei tea kas minu korteriuberik on veel alles? Ja soe?

Kommentaare ei ole: