Ajas rändamisest ja võimetust vasakust!

Nii, magasin päeval siiski tunnikese. Olen seega jälle õiges ajavööndis. Kuigi selles ei saa päris kindel olla (kontrollin igaks juhuks kuupäevasid). Vaatasime siin ühte filmi, kus aeg oli nii segamini keeratud kui võimalik. Tegelikult oli see kõik loogiline. Kuigi selles filmis oli üks äärmiselt ebaloogiline koht! Kuigi üldisest arutelust võis jääda mulje, et see koht algas siis kui filmgi ja kusagil lõputiitrite paiku lõppes.

Täna muide oli rämpstoidu päev. Burxid!

Ja bowlingut käisime ka mängimas. Kuigi tuleb tõdeda, et mina ei mänginud oma aige käe pärast. Kaks korda veeretasin kuuli mööda renni alla, see oli kogu minu panus. Rohkem ei julgenud. Töö tegemisest viilimiseks on see aige ranne hea vabandus, aga kui mängida ka ei saa, siis on jama.
Minu meditsiiniline nõustaja soovitas anda käele palju puhkust. Nii. Alates homsest oma paremat kätt ei kasuta. Aga mure on selles, et ma olen absoluutselt paremakäeline. Vasak ripub niisama küljes. Sellega ei oska ma midagi teha. Ma olen püüdnud vasaku käega kirjutada - see näeb välja nii, et ma oian pastakat kramplikult käes ja parema käega liigutan paberit pastaka all. Ja nüüd kujutage ette kuidas ma hambaid peaks pesema. Oian hambaharja paigal... Või ükskõik mida tegema! Ma ei saaks vist hiire käsitsemisegagi hakkama. Huvitavad ajad saavad olema.

P.S Wincent pole ikkagi surnud! Nägin teda täna kolm korda järjest külmkapi tagant ahju taha jooksmas... Nagu väike de javu. Müstika...