teisipäev, jaanuar 23, 2007

Hiirtest

Hakkan mina koristama (esimene ime selle päeva jooksul). Tõstan parasjagu asju voodile (teate ju küll koristamine käib nii, et kõik asjad tuleb esmalt kokku kuhjata, et saaks neid siis hakata ära peitma) kui järsku märkan midgi veidrat. Mis see veel on? Hiir? Mängu? Ei päris! Vaatan siis väikest hiirekest ning küsin temalt: "Kulla hiireke, mis ma sinuga nüüd siis peale hakkan?"
Hiir ei vasta. Ohkan raske südamega ja toon siis purgi. Panen selle hiire nina ette maha ning ütlen: "Olgu peale, roni siis sisse." Uskumatu lugu, aga hiireke ronibki. Vaatan teda siis natuke. Ei see pole Wincent. Winc va vorstivaras on tunduvalt suurem, me oleme kohtunud. See oli aga ikkagi väikseke. Ilmselt mõni Winci sõber või sugulane. Vaatan mina siis aknast välja imelist talvilma ning mõtlen, et peaks hiirele veidike talverõõme tutvustama ning ta kelgutama saatma (teine võimalus oleks olnud naabrite ukse alt sisse poetada, aga nii õel ma pole...vist). Võtan siis purgi ja lähen õue. Aga õues luurab suur must kass. Minul läks süda härdaks... vaene hiir niigi šokis. Viisin ta siis kuuri, kus ta peatselt end kogus ning puuriida alla peitu puges. Aga ta oli nii armas. Ja sõnakuulelik. Ma loodan, et ta leiab endale kusagilt süüa ka.
Edit: unustasin ennist lisada. Loomulikult panin ma sellele hiirekesele ka nime. Violeta nimelt.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Vaene Vincent! Nüüd peab ta oma tütrekest kuuri alt otsima minema. See on aga väga ohtlik ettevõtmine, sest tuleb üle õue minna. Seal aga luurab kass, kelle kõht on ilmselt tühi.