teisipäev, september 19, 2006

Mina tarzan, Sina õun (vol 2)*
(ehk kuidas ma Saarel käisin ja mida nägin)

Milleks ma üldse koju läksin? Ahjaa, meelde tuli, neil seal oli vaja inimest, kelle õnnetu surma puhul kõige vähem nutjaid oleks. Ehk siis inimest, kes roniks saja aasta vanuste õunapuude otsa, millede ükski oks pole usaldusväärne ja tooks alla ilusaid ladvaõunu. Teate, seal maa ja taeva vahel ausõna peal kõlkudes ja kõige ilusama ja punasema ladvaõunani küünitades (milleni ma loomulikult ei ulatunud) tundus elu täiesti ilus olevat. Asi läks koledamaks alles siis kui tuli alla ronima hakata. Minus on ikka veel liiga palju kaugete esivanemate verd (no nende, kes puu otsas elasid ja valdavalt UUK ütlesid) ja liiga vähe nende verd, kes puu otsast alla tulid ja otsustasid inimesteks hakata.


* Maailmaparanduslik vestlus õunaga (tõestisündinud)
...................................................................

Kuidagi tuttav sissekanne?
Kõik kordub. Täna hakkasin blogi sissekannet kirjutama teemal kuidas ma õunu korjasin ja kusagil poole teksti peal avastasin, et kuidagi tuttav tuleb ette. Justkui oleks seda varem kusagilt lugenud. Uurisin siis oma blogi ja selgus, et täpselt aasta tagasi olingi kirjutanud just samast asjast. Hoidsin kirjavaeva kokku ja kopisin siia. Ilmselt ei tule mul tulevikus enam midagi kirjutada, võite lugeda aasta taguseid poste.

Kuid siiski. Seekordne koduskäik erines eelmise aasta omast nii mõneski mõttes. Esiteks oli bussisõit koju uskumatult meeldiv. Ja mis veel üllatavam, isegi tagasisõit oli meeldiv. Teiseks õnnestus mul nädala lõpuks ise täieliku ladvaõuna moodi välja näha. No sellise ilusa punapõskse (kui õuntel oleks ninad, siis ka punaninalise (ok lambaninad ei lähe arvesse, need pole punased)) ümara õuna kuju. No nina punaseks saamine pole minu juhul eriline kunst ja ma juba tean, kuidas saavutada seda kõige ergemat tooni. Rõhutatud ümarus tuli aga sellest, et kodus sai hästi süüa - torti ja praadi ja puha. Mmmmmm.
Ja murueide sünnipäeva sai ka käidud.
Ja ma sõitsin esimest korda peale lubade saamist autoga. Skeeri.
Ja GO SPA mullivannis sai mõnuletud ja aurusaunas ja pärissaunas ja vigurbasseinis ja nii edasi.
Siiamaani ei suuda uskuda, et nii palju asju sinna väikesesse ülimalt lühikesse imetoredasse nädalavahetusse mahtus.

Ja selle kõige eest pean tänama Kalevit! Jään tänuvõlglaseks!

P.S Kas minu õunu korjava tarzani pilt pole lihtsalt imearmas?

3 kommentaari:

kõige laisem laiskloom ütles ...

pilt on armas ja Kalev veel armsam.. aitäh :o)

Anonüümne ütles ...

See on nüüd küll jama jutt,et me Sulle õnnetust oleks soovinud. Peres lihtsalt pole teisi julgeid ja kergeid, kes suudaksid puu otsa ronida ja seal veel ka õunu korjata.

maailmaparandaja ütles ...

Ehh, ega ma kedagi ei süüdistagi....see oli väike kirjanduslik liialdus