Kaks naist paadis, õuntest rääkimata.

Kanuumatkale minnes tuleb alati võtta kaasa palju õunu. Miks, imestate te kindlasti. A vot selleks, et kui käänulise jõe peal peaks ära eksima, siis saab Hansu ja Gretekese kombel vette poetatud õunakeste abil kergelt tagasitee leida. Aga härrased roosas paatkonnas sõid ära meie tähismärgid, nii et tagasi mineke ei tulnud enam kõne allagi! Aga edasi ka nagu hästi ei saanud. Vesi oli madal ja kanuutamine meenutas vahepeal rohkem kelguga kruusateel sõitmist. Paadipõhi kulus igal juhul vähemalt poole õhemaks!

Karepa on aga veider koht. See ongi see koht kuhu kõik langevad tähed kukuvad. Taevas oli neid miljon. Aga vaatasid maa poole ja oh üllatust seal oli neid ka terve trobikond (kusjuures ma ise nägin kuidas üks kukkus, ning jah, ma soovisin küll, ning ei, ma ei ütle mida). Esialgu arvasin muidugi, et olen liiga suures koguses alkohoolseid jooke tarbinud ning näen juba avasilmi luulusid ja tähekesi silme ees hüplemas, aga mul siiski õnnestus see alatu kahtlus ümber lükata ja paljastada jaaniussikeste kuri plaan mind halvas valguses näidata! Aga nii palju jaaniussikesi pole ma kunagi näinud. Õnnestus üks mobiilivalguses üle ka vaadata, et milline ta päriselt välja näeb. Kohutav pettumus - tal polnudki väikest laternakest käes! A rahvapärimuse kohaselt tabab jaanimardika leidjat suur õnn. Aga neid oli seal sadu... Oh seda üüratut õnne, mis mind nüüd ootab!!!

P.S Miks mehed ei kuula ja naised kaarti lugeda ei oska?

P.P.S Oravad on hullud! Hea et piisonid veidike rahulikuma loomuga on.