Valu punanahkadele, edasi lõputute linade nimel! Ehk kuidas tähistati vastlaid (koos seletava joonisega)

Nagu me tähistasime eelmeestepäeva, nii olid meil täna ka eelvastlad (järgmisena plaanime 6.aprillil tähistada eeljaanituld).
Kõigepealt tahaks teile rääkida oma kaunis eksootilisest punanahast sõbrast. Tegu oli Salvo suguharust pärit Läti indiaanlasega, kelle nimi oli Väles Põders. Hoolimata sellest, et ta nägi lund elus esimest korda, ei kartnud ta seda ja näitas üles tõelist indiaanlaslikku visadust ja tormas pea ees alla ükskõik kui järsust nõlvast, tulles alati elusa ning tervena tagasi.
Siinkohal oleks paslik rääkida lähemalt meie kelgumäest. Selgema pildi saamiseks joonistasin neile väikese skeemi (vaata all pool). Mäel oli põhimõtteliselt kaks nõlva.
Nõlv A (vt joonist) oli peaaegu, et negatiivse kaldega. Selle tipus oli seesamune silt mis joonisel kekmes toodud. Sealt kelgutasid alla ainult hullumelsed (minul hakkas oma noorest elust kahju ja mina sealt liugu ei lasknud - järelikult pole hullumeelne). Aga herr Väles Põders lasi küll ja jäi ellu. (Muide see ebamäärane sinine laik joonisel on kõik, mis eelmisest kelgutajast järgi jäi).
Nõlv B oli veidike laugem ja näis petlikult ohutu. Mina ja minu punanahast sõber kasutasime just nimelt seda. Muidu poleks nagu vigagi olnud, aga nagu ka jooniselt näha hakkas noor lätlane alati poole mäe peal pidurdama ja tagant üles viskama. Minu jaoks lõppes see alati suure lennuga mõnda lumehange (kusjuures pooltel kordadel jõudsin ma kaugemale kui minu kelk - see tuleb sellest, et kelk oli põder, kes on loom ja armastab nelja jalaga maal seista, mina aga olen punapääsuke (st lind) ja lendan kõrgele, kiiresti, kaugele ja paari saltoga otse lumme). Kusjuures paar õhulendu olid küll sellised, et kui ma lõpuks paigale jäin, siis tükk aega pidin iseendaga nõu pidama, et kas kõik jalad käed on alles ja kus nad täpsemalt on (õige vastus - sõlmes).


Nagu jooniselt näga võite, on seal ka ära toodud erinevaid kelgutamisel kasutavaid poose. Ruumipuudusel ja alafinantseerituse tõttu on toodud vaid olulisemad.
Poos 1 - Tegu on kõige klassikalisema kelgutamispoosiga. Esineb variatsioone.
Poos 2 - See on klassikalise kelgutamispoosi enimlevinud edasiarendus - käed on silmade ees selleks, et ei näeks kuhu kelgutad (ja kui sa ei näe vastu tulevat puud, siis ei ole seda ju olemas või mis?). Mina kasutasin seda meetodit pidevalt.
Poos 3 - Tuntud ka suitsiidpääsukese poosi nime all (kuna tegu on linnuga, tõin ära ka lennupildi). Sellisel meetodil tuhisevad mäest alla vaid poolearulised/eluisu kaotanud/meelemürke tarbinud või mõnel muul moel kaine mõtlemisvõime kaotanud vastlalised (meil oli ka vähemalt üks suitsiidpääsuke seltskonnas).

Kuna ma veetsin lumehanges rohkem aega kui kelgu peal, siis ilmselgelt nägin ma kelgutamise lõpuks välja nagu lumememm ja riided olid märjad, nagu polekski Väles Põders kelk vaid oopis paat olnud (lekkiv sealjuures). Igatahes sellistes olukordades on ennegi juhtunud, et mu termoregulatsioon üles ütleb. Juhtus nii tänagi.
Edasisest asjade käigust ma suurt ei mäleta, kuna tegelesin mõtlemisega kuumast vannist, tulisest teest, soojadest tekkidest ja kuivadest riietest. Läbi külmavapete meenub roheline supp ja kukelused Elvas ja tunne, et ma ei saa iial sooja....

Nüüd olles käinud tulikuuma dushi all, joonud vähemalt miljon kruusi kõrvetavat teed (kõikide eelduste kohaselt on kogu mu seedekulgla kaetud ühtlaselt põletushaavadega) ja istun siin sooja pleedi sisse mähituna, hakkab tunduma, et ehk ma jään siiski ellu... Olgu, nüüd poen radika taha ja vaatan, kas mutukatel on mulle ka seda kurikuulsat jäämurdja-jooki anda, millega nad ühe ükskord üles sulatasid...

P.S Lõppkokkuvõttes sain ikkagi ülipikad linad - ma lihtsalt avastasin, et kui terve tee korralikult pidurdada, siis sõidab metsani välja küll, aga kuna pidurdada oli igav, siis olles pikad linad kätte saanud, otsustasin taas õhulendude kasuks.