laupäev, veebruar 18, 2006

Ma võtan endale naise!

Jah, ma ikka pean endale naise võtma. Mõelge kui hea see on, tulla koju - toad on koristatud, nõud pestud, söök laual, lapsed kammitud ja pestud - võtta ajaleht kätte ja lugeda päevauudiseid.
A mis on praegu? Tulen koju, tuba on ikka veel segamini (ma ei väsi lootmast, et kui tuba saavutab teatud segadusastme, siis ühel hetkel hakkab ta ise end korrastama), nõud kuhjuvad kraanikausis (torn on kerkinud juba nii kõrgeks, et uute nõude lisamiseks tuleb tabureti otsa ronida ning alumised kausid on ülemiste nõude raskuse all juba taldrikuteks surutud), lapsi pole kusagil näha (hea seegi, ma tõesti ei tahaks teada, millised kasvatamatud nukitsamehed need veel oleks) ja eelmisel päeval küpsetatud pitsa ootab mumifitseeritult ahjus.

Sellest pitsast tahakski ma veidike lähemalt rääkida. No tegin mina eile pitsat (tuhat tunnistajat väidavad, et kõlbas peaaegu isegi süüa). Tegin kohe nii palju, et seda saaks vennaraasule (kes mul külas) ka homme ommiku-, lõuna- ning õhtusöögiks pakkuda. Kuna pitsa oli suure panni peal, siis otsustasin ta eest ära panna (muidu poleks köögis hästi liiklema mahtunud). A kuhu sa sellise asja ikka paned. Mõtlesin siis ja panin ahju (mul pole ammu ühtegi nii säravat ideed tulnud).

Täna ommikul näljasena ahju juurde minnes ja mahlast pitsaampsu lootes avanes mulle aga kurb pilt. Keegi oli minu pitsa ära viinud ja asemele pannud mingi süsimusta käkikese. Kahtlane. Uurisin käkki lähemalt - ei, see ei olnud minu pitsa. Minu pitsa oli ilus suur, mahlane, värviline, pehme (va põhja alumine äär) ja igati elujõuline. See käkk aga näis koosnevat 98% ulatuses söest ja 2% ulatuses lisaainetest. Mitu vandenõuteooriat (kust ei jäänud välja kosmilised jõud, pitsapäkapikud ega kuritahtlik terrorism) jõudis peast läbi käia enne kui Liisi tuli ja mind valgustas. Ja siit minu õpetussõnad teile (eriti aga iseendale):
KUI PANETE MIDAGI AHJU MITTEKÜPSETAMISE EESMÄRGIL, SIIS ÄRGE JÄTKE AHJU SISSE!
Aga enese õigustuseks võin öelda, et pitsapõhjapulbripakil polnud kirjas, et küpsetada sellel ja sellel kuumusel nii ja nii kaua. Mina küpsetasin sellel ja sellel kuumusel vähemalt kolm tundi kui mitte neli. Kust pidin mina teadma, et seda on palju?

Et vältida edaspidi selliseid juhtumeid kavatsen küpsetamise enda õlult veeretada. Seega võtan naise (või siis hädapärast mehe, kes oskab vähemalt süüa teha).

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga kui saad laisa ja lohaka naise? Toad on segamini, lapsed kasimata ja pead hakkama ise süüa tegema? Naine vaatab Vapraid ja ilusaid.

triins.

maailmaparandaja ütles ...

eino ega ma igasugust naist ka ei võta, ma ikka valin :D