kolmapäev, veebruar 08, 2006

Muhv, nõudmiseni.

Täna olen juba kolm korda postkasti juurde jooksnud. Nagu ootaks miskit armastuskirja või midagi sellist. Tulemus igal korral sama - isegi rämpsposti mitte (ma pole kunagi varem näinud, et silt "ainult tellitud postile" tegelikkuses ka töötaks)!
Minu kallim on mind vist unustanud, miks ta muidu ei kirjuta...
Ehh, tegelikult ootan ma teadet, et jah, Pille, võid minna postkontorisse ja sealt omale töö tuua, et õigustada millegagi oma eksistentsi.
Aga postkast on tühi nagu minu rahakottki (muide, need on omavahel sõltuvuses. kui postkast täitub, siis on lootust, et ka minu rahakotti kunagi sent või paar kukub).
Mulle meeldib kirju saada. On alati meeldinud. Kirjutamise vastu pole mul ka midagi. Ilmselt pean need kaks ühendama ja hakkama tegelema aktiivse muhvidusega.

"Kallis Pille, kirjutan sulle esimest korda...."

P.S Loomulikult olete kõik oodatud mu postkasti täitma. Loomulikult mitte rämpspostiga, aga nt fännikirjad meelidvad mulle hirmsasti ja armastuskirjadest ei ütle ma kuangi ära ja noh, võite ka kirjutada oma raskest ja vaevarikkast elust. Mulle meeldib lugeda teiste inimeste elude kohta.
P.P.S Uskumatu, minu kõrvu on jõudnud kuuldusi, et kõik ei teagi veel minu postiaadressi. Ja mina arvasin, et olen üleilma kuulus. Ehh, no võtke siis teadmiseks: Vaksali 3-53, Tartu, Eesti - see on see aadress, kuhu kirjutama peate

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

nohjah, paberi peale kirja kirjutajana olen ma täielikult mandunud.. kunagi oli see ju nii oluline suhtlemise viis.. aga nüüd.. ainult email, messenger.. tegelt mul on isegi kirjapaber ja ümbrikud olemas..