Test
Test
üks...kaks...kolm...

Jaa, vana hea riidepuustväänatudinternetipüüdja nipp näikse töötavat.

Olen kodus. Selle eest suured tänud herr Margusele. Ta vaeseke muidugi ei teadnud, mida tähendab Pillega koos reisimine (oo õnnis naiivsus). Sellest oligi ehk tingitud tema üllatav lahkus ja koostöövalmidus. No järgmisel korral on ta ehk targem ja mõtleb omale mingi vabanduse välja.

Mis siis Pillega reisimise nii keeruliseks teeb? Ta võib olla kohutavalt vaikne ja sõnaaher reisikaaslane. Aga ainult hetkeks. Mitte kauemaks kui kolmeks minutiks. Isegi mitte nii kauaks. Ülejäänud aja ta vahetpidamata naerab, norib, narrib ja räägib ohjeldamatult. Vaesed kaasreisijad/kannatajad!
Aga ei, kui te olete kurt või omate häid kõrvatroppe - siis on Pille üpriski meeldiv reisikaaslane.

Aga antud reisist oli mulle kasu kah. Toon ära vaid paar näidet sellest lõpmatust hariduse tulvast:

• Õpetasin kured lendama!
• Kuulasin õpetlikku loengut teemal “Tuuleveskite soolised iseärasused”
• Sain teada, et Tartu bussijaamas müüakse 2 sorti pileteid - kallimad (tavapiletid) ja odavamad (paketti kuulub ka Pille)
• Sain teada, et vampiiride vastu aitavat küüslauk ja kurjade Pillede vastu soolaringid
  

Aga nüüd olen kodus. Kodus on alati hea. Siin on alati soe (hoolimata sellest, et termomeeter näitab hoopis midagi muud). Ja Laisiku nägin ka eile ära. Andsin edasi kõik need tervitused, kallistused ja muu kraami, mis mulle Tartust kaasa anti. Tagasi tulen kergema pagasiga, et mitte öelda kaks kätt taskus. Kas te kallid inimesed teate ka kui palju üks tervitus kotis ruumi võtab? Hämmastav!

Aga praegu on minu põhiline ajaviitmise meetod järgmine: teen plaane, unustan neid ja üritan siis meeleheitlikult meenutada. Praegu on mul lisks nendele kümnetele unustatud ja mittemeenunud plaanidele peas järgmised mõtted. Kui ma Tartusse tagasi tulen, siis:

• Pesen oma toa aknad ära. (See tõotab tulla taas akrobaatiline, verdtarretav vaatemäng. Aga kui ma soovin ka edaspidi päikeseloojangu punas säravaid vaguneid lugeda, siis on see vältimatu. Praegu paistab aken veel vähem läbi kui minu prillid (ja see on juba midagi))
• Pakin oma matkakoti ära (Rääkisime Margusega tiba matkamisest. Igatahes tekkis mul selline kohutav soov Gotfried selga võtta ja minna mööda maailma rändama. Te ütlete, et on talv? No pole hullu, ma võtan kahemehe sae kaasa).
• Hakkan naiselikuks (“Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum,” sõnas konstaabel Björk. “Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti,” kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega.* )
• Hakkan artikleid otsima (ma ei taaaahaaaa, aga pean)
• Pidu? Tasakaalustamaks eelmist punkti. Me Margusega mõtlesime, et meil on see rummiteemalinemereröövliprassing veel korraldamata. Sellist lohakust ja laiskust ei saa ju lubada (Kui palju kordi olen ma tähisel ööl isutnud oma isa laeva ahtritekil, Lõunarist otse peakohal ja Fridolf minu kõrval, ning kuulnud teda laulvat niiviisi: “Surnukirstul viisteist meest, hõissaa, ja pudel rummi,” laulis Pipi veelgi kõvema häälega.**)
• Pööran tähelepanu oma kokakunsti arendamisele, st kuulutan turbonuudlitele streigi ja uurin maksku mis maksab välja, mida normaalsed inimesed söövad. (Tõesõna, mitte ainult Fridale ei kirjutanud tondikäsi manitsusi. Ka preili Sokk oli saanud selle osaliseks. Seinal seisis suurte tähtedega, mis kaugelt silma paistsid: “Vaata ette! Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!”***)

*Loomulikult on see pärit ühest lemmikraamatust lemmikraamatute seas - “Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” A. Lindrgen
** Ilmselt olen jõudnud Pipi Pikksukani
*** “Väikevend ja Karlsson katuselt” - nagu isegi aru saate, olen taas langenud Lindgreni lõksu.