esmaspäev, veebruar 06, 2006

Oi aeg, oi aeg...

Mäletate, ma sügisel rääkisin, et aeg mängib mulle vingerbussi. No need ajad on jälle käes.
Esimene märk sellest oli minu arvuti, mis läks kergelt lolliks kui nii öelda võib. Nimelt liikus selle kell edasi kiirusel 1 minut 5 minuti jooksul. Ilmselgelt tahtis ta, et ma Saaremaarongist maha jääks. Kodus liikus aeg kiirusega 5 päeva ühe päeva jooksul - kuidagi kiirelt möödus see aeg. Tartusse tagasi tulles venis aeg taas nagu härja ila - keskmise kiirusega 6,5 tundi terve igaviku jooksul (pange kõrva taha, et ärge võtke kuangi ette bussireisi siis kui vaheaeg saab läbi). Ja nüüd on aeg täitsa seisma jäänud. Või ei, aeg liigub edasi, aga mina olen sellest kuidagi välja astunud. Milles see väljendub? No nt kulus mul pea 20 tundi ilma söömata, enne kui avastasin, et kõht on tühi. Tavaliselt on see aeg u 5 minutit. Samuti suutsin ma üle 3 tunni järjest üleval olla, ilma et ma oleks unistanud pehmetel patjadel puhkamisest... heljumiset... heljumisest... A mis kõige hullem. Kui ma olin juba terve igaviku üleval olnud ja ka normaalsetel inimestel oleks pidanud uni tulema, ei tulnud mul ikka und. Kas Une-Mati boikoteerib mind?
Küll ma juba ten seda vastust. Üks hetk tuleb mul aega tagasi astuda ja küll ma siis saan kogu selle magamatusega nagu panniga vastu pead. Ja ma võin anda oma pea (mis ajapanniga saadud hoobist tingituna niikuinii enam mingit erilist väärtust ei oma), et see saab toimuma omme ommikul vene keeles...

Kommentaare ei ole: