Igas töös leidub alati, üks suhkrutükk, mis teeb, pipratera magusaks...Nii on lood minugi tööga. Kui on jälle üks selline päev nagu täna, kus mul on kohutavalt igav, olen kurb ning tüdinenud, siis lippan taharuumi, näppan sealt ühe suhkrutükikese, pistan selle põske ja maailm läheb kui nüüd mitte ilusamaks siis magusamaks ikka (saate aru, selles töös lihtsalt pole midagi muud rõõmustavat).
Täna läheb juba 2 suhkrutükk ja ikka ei paista paranevat asi...
Elu ongi ju lill!!!
VastaKustutaMaailmaparandajate vähesuse tõttu tuleb mul lepida siis oma vanade postide lugemisega... No ega ta suurt aita, aga natuke paremaks muutub see ilmake ikka!
VastaKustutaAga jaa, elu on lilleke küll, mul on silme ees praegu ohkas, kibuvits ja inimsööjataim...