Täna öösel ärkasin ma selle peale, et keegi hüüdis haleda häälega paaniliselt appi. Lähemal uurimisel selgus, et see olin mina ise, kes kujuteldava ämbliku eest põgeneda proovis.*Selliste kujuteldavate elukatega peaks ma tegelikult harjunud olema, näen neid tihti (kord kahe kuu jooksul nt) kui sellistega üldse harjuda saabki. Kusagil ärkveloleku ja une piiril ei suuda aju ja silmad päris hästi koostööd teha ja nii näengi asju, mida tegelikult pole. Ainus asi, millest ma aru ei saa on see, et miks pean ma alati just ämblikke nälkjaid ja muid sääraseid peletisi oma painajalikes silmapetetes nägema. Miks ei võiks ma näha nt lilli või liblikaid?
* tegelikult toimus kõik muidugi vastupidises järjekorras: kõigepealt magasin ma mõnusalt oma voodis, siis tegin silmad lahti, siis nägin hiiglaslikku ämblikku ilmatumas võrgus minu voodi kohal, siis karjusin natuke appi, siis tegin silmad veelkord lahti ja peale väikest iseenda veenmist nõustusin, et sellist hiigelämmelgat mu toas siiski pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar