Kõik oleneb vaatepunktist

Minu vanemad läksid nädalaks ajaks kodunt ära. Minu kauges kuid kaunis nooruses tähendas see pidu igal õhtul, hommikusöögiks jäätist, lõunasöögiks keeksi (seda erilist igavesti säilivat jubedamaitselist ebakeeksilikku keeksi) ja õhtusöögiks kooki - kõike ohtra limonaadiga.
Nüüd tähendab see seda, et takso-, koristus- ja küpsetusteenust enam ei pakuta.
Uskumatu kuidas vaatepunkt aastatega muutuda võib...
Appi, ma räägin nagu ma oleks juba iidne..
Aga ma ei anna alla. Kavatsen oma venna välja koolitada, et ta mulle vähemalt süüa valmistaks! Koolitamine ise on lihtne, annan talle kätte kokaraamatu ja näitan mõne pildi peale ning ütlen, et tahan vot sellist ja sellist rooga. mõtlesin, et osatn talle enda poest veel kokamütsi ja põlle ja pajakindad ka. No et ta tunneks end kokana. Sest kui tunne on käes, siis on muu ainult vormistamise küsimus.
No ja õige kokk ei jäta kunagi kööki segamini ja äkki ta satub siis hoogu ja koristab ka ülejäänud korteri ära.
Siis jääbki vaid lahendada taksojuhi probleem. Võiks sellekski venna värvata, kuid kas kellelgi on autot laenata.
Näe, lahendasingi kõik oma mured ära....Nüüd tuleb vaid vennaraasule see niimoodi serveerida, et ta konksu otsa jääks... (oi ma olen unistaja)