Vaene laps...

Teate natuke veel ja ma olen nagu see vaeslaps vanadest headest muinasjuttudest. Mu vanemad on endale minu asemel uue ja parema lapse võtnud!
See kõik algas sellega kui mina ühel ilusal pühapäeva hommikul koju tulin ja leidsin eest lukustatud ukse, võti ees ning ma pidin kella laskma, et tuppa saada, minu voodi oli hõivatud ja hambahari topsist välja tõstetud. See oli kurjakuulutav algus. Järgmisel korral läksid kõik pidutsema ja mind jäeti koju nälgima. Eilseks aga oli see vaeslapse trall jõudnud juba nii kaugele, et palju kaugemale enam minna ei saagi. Õhtul kui oli magamamineku aeg küsis ema ise ilmsüütult silmi pilgutades, et noh Pilleke, kuhu sina täna magama lähed, meil on pakkuda koera koht kolde ees või veel parem, tõstame su parem õue! Ja nii tuligi mul öö veeta lageda taeva all. Ainult hiiglaslik jalanumber takistab mind end Tuhkatriinuna tundmast.
Siin ei või milleski kindel olla. kardan, et järgmisel korral kui koju lähen leian, et minu võti enam lukuauku ei sobi, ning minu 7 asja on ukse taha kuhjatud. Kui veab, siis on lisatud juurde väike sedelike, kus seisab kirjas, et minu ülalpidamine käib neile üle jõu ja mingu ma parem laiast maailmast õnne otsima...see olevat parim kõigile....

Nii see enam edasi minna ei või, mõtlesin ma ja ostsin omale kodu! See on kolmekohaline, kööginurga ja verandaga. Isegi valgus on sees! Nüüd on sügisene elukoha probleem ka lahendatud. Minu uueks aadressiks saab olema Jakobi 2B. nüüd tuleb veel postkast oma ukse kõrvale installeerida ja siis võite mulle kirjutada ja joonistada.

P.S A teate, mis on hea... muinasjutud on tavaliselt õnneliku lõpuga... Minu vaeslapselugu ei saa mitte teistsugune olema