Aga teate, mis tegelikult on kõige parem?
Õhtul hilja koju minemise asemel hoopis mere äärde sõita, vette pikali visata ja lihtsalt sinisesse taevasse vahtida. Lülitada välja mõtlemissüsteem (niikuinii pole ta kunagi korralikult töötanud) ja lasta lainel end kiigutada kuni enam ei ole ei taevast, merd ega mind, on vaid üks suur loksuv kiikuv tervik. Südame tuksed ühtivad laine loksumise rütmiga ja kõik on rahulik ja hea.
Kui ma ütleks nüüd, et võiksin niimoodi vees lebada lõpmatult, siis ma loomulikult valetaks. Lõpuks hakkab külm. Siis hüppan ma kiiresti püsti ja hakkan kärmelt mööda päikese teed kalda poole ujuma.