laupäev, juuli 08, 2006

Öised seiklused vol2

Täna öösel ärkasin ma selle peale üles, et keegi nihutas suure mürina ja raginaga minu voodi tagant seina paigast ära nii, et tekkis vähemalt inimese laiune pragu seina. See oli hirmutav. Ma lausa hüppasin ehmatusest püsti. Loomulikult ei saanud ma sinna tuppa enam edasi jääda. Esiteks võisid nad ju uuesti midagi eriskummalist teha (a la nt lae ka pealt ära tõsta) ja teiseks oleks sealt avaususet seinas ju suured hirmuäratavad ämblikud trobikondadena tuppa tunginud. Nii tuligi mul võtta kaasa äratuskell* ja kõrvaltuppa kolida - see asus ju kriisikoldest ikka ohutus kauguses ja seal võis rahulikult magada.
Hommikul äkasin venna toas ja imestasin, et millise tallinnakilupäevapühaku nimel ma ometi sinna läinud olin. Ja siis hakkas kõik vaikselt meenuma. Oo õnnis kuutõbisus. Ilma selleta oleks elu ikka igav - järgmisel päeval poleks midagi meenutada...
Aga imelik on see, et nii tihedalt mul need öised petekujutelmad kallal käivad. Tavaliselt on ikka veidike pikemate ajavahemike järel nalja saanud...

Aga vähemalt ma tean nüüd, et mul on seina taga salaruum, kus kindlasti elab palju ämmelgaid :D


* Ma ei saa ju mingite seinaliigutajakollide pärast hommikul sisse magada. Minu kuutõbiste askelduste käigus ei jäta ma iial arvestamata toakaaslasi (nt olen enda arvates kaevanduses kinni ja õhk hakkab otsa saama, aga appi ei saa karjuda, kuna ajan ju toanaabri üles niimoodi, või siis olen keset kõige ägedamat lahingut juhatan vägesid, aga loitsude tegemiseks näpin telefoni teki all, et piiksumine ja valgus toanaabrit ei häiriks) ega kohustusi nagu varajane ärkamine.

P.S Kasutasin Ploop26 pilti, tal on armsad pildid. Näete!
Teine pilt on tundmatult autorilt.

Kommentaare ei ole: