„Ei saa miitee vaiki ooollla
Lauluviiiisiiii lõpeta...“
Just niiviisi üürgas Pilleke eile öösel ujumast ära tulles*. See oli iseenesest päris heaks vahelduseks kõigile neile läti- ja leedukeelsetele laludele, mida ta terve päeva laulnud oli ning kirjeldas täpselt antud olukorda.
Aga peale kolme päeva täis päikest ja laulu pole see ka mingi ime (peasüüdlaseks on ilmselt päike – aju sai kuumarabanduse). Ja kindel see, et laulmine veelgi süvendas seda kõike. Seda, et ma aktiivselt laulmisega tegelesin näitab ka see, et täna mul suuremat häält enam pole. Ainult ümisen vaikselt. Aga laulda oli lahe. Mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ma ei laulagi kõiki laule viisist mööda (sõnadest ma parem ei räägigi, aga ausõna, ma ei usu, et need lätakad ise ka aru saaks, mida nad räägivad, leedukatest muidugi rääkimata).
Ühesõnaga - gaudeamus.
Ega seal peale laulmise suurt midagi teha saanudki – ülejäänud aeg kulus ühest kohast teise minekuks. Pikkade palverännakute käigus Vaksali punkri ja lauluväljaku vahel kandsin ma läbi mitu kingapaari**. Ja nii juhtuski, et lõpuks leidsin end Tartu tänavail ringi lippamas paljajalu, pärg peas ning seelikusaba peos. Nii sarnanesingi ma ehk kõige täpsemalt vaese pruudiga, kelleks minu isa mind tänu minu linasele kleidile kutsus. Justkui lohutuseks lisas ta juurde ka seda, et vaesed pruudid pididki need kõikse ilusamad olema. Oh, aga ma tundsingi end hullu moodi ilusana. Tuleb tõdeda, et selline anomaalselt kõrge enesehinnang oli ilmselt tingitud sellest, et mul ühtegi peeglit käepärast polnud.
Hehh, tuleb tõdeda, et seoses Vaksali punkri likvideerimisega oli mul üldse häbematult vähe asju käepärast. Suur oli minu üllatus, kui ma Tartusse jõudes avastasin, et madrats minu voodist oli kadunud. Ma olen kindel, et reformvoodivedrumustrilised inimesed tulevad kindlasti peatselt moodi, ent ma pole end iial eriliseks moeguruks pidanud ja seekord tänu Kaiele, kes mulle madratsit laenas, ei tulnud mul ka selle novaatorliku vooluga kaasa minna.
Patja mul loomulikult ka polnud, aga leidlik nagu ma olen suutsin ma käepärastest materjalidest valmistada ütlemata toreda padjakese.
Vaksali punker oli üldse nii kohutavalt tühi. Et kuidagigi seda tühemikku täita ja korraks veel meenutada vanu häid aegu, mil punker oli kunsti ja kultuuurikeskus (oh nostalgiat) kutsusin kokku nii palju rahvast kui see mul õnnestus. Loomulikult oli see väike lõpupidu kõigest hiilgeaegade armetu vari.
Täitsa kahju oli lahkuda. Viimane öö minu tühjas kollases liivasiilurus oli imearmas (kui ehk jätta välja see väike kujuteldava ämbliku intsident, millest ma eelnevalt kirjutasin). Ja hommikul oli kohutavalt raske lahkuda (ma küll ei oska öelda, kui palju sellest saab kirjutada lahkumiskurbuse ja kui palju varasest ärkamisest tingitud voodilembuse arvele). Enda järel viimast korda ust kinni keerates oleks ehk pisaragi poetanud, ent ilmselt oli eelmise päeva kuumas iga viimengi veetilk minust välja higistatud. Sest päike oli see, millest gaudeamuse raames küll puudust ei tulnud tunda. Mul õnnestus küll hoida oma nina stabiilselt õrnpunasena (mis on üllatav, sest enamasti saab ta kergema päikesepaiste käes juba mõnusa sügavpunse varjundi), aga seeeest põletasin ära oma huule (aga kahjuks ei väljendu see mitte sügavpunaste huulte omamises – aitaks huulepulga pealt kokku hoida***)
Nüüd aga on see kõik läbi ja tuleb astuda tagasi oma igavasse argiellu: tekkide, patjade ja soome turistide kirevasse seltskonda. Laulupidu jäävad meenutama vaid villid varvastel ja peas kummitavad viisijupid
* Minu tihe päevaplaan ei jäta mulle aega normaalsel ajal ujumas käia, aga ujuma peab, muidu kasvavad lõpused kinni.
** olgu olgu, korrektne oleks öelda, et ühe paari.
***Te lihtsalt ei kujuta ette kui palju raha ma oma elus huulepulkadele raisanud olen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar