kolmapäev, märts 29, 2006

Vihmast, hammastest ja lammastest

Kujutage ette, eile öösel keset kõige magusamat uneaega hakkas mul hammas valutama. Minu hambad ei valuta. Nad pole seda kunagi teinud, aga vot eile öösel üks eesrindlik ja uudishimulik hammas otsustas, et tema teeb selle novaatorliku sammu ja vaatab, et kuidas on.
Nii, homme päev panen endale hambaarsti juurde aja kinni ja lasen selle valutava hamba välja tõmmata. Individualiste minu suus ei sallita. Ma ainult loodan, et ta teistesse ei ole jõudnud süstida seda uudishimupisikut. Muidu juhtub nii et ühel hetkel otsustavad kõik ülejäänud 31 hammast proovida, et kuidas oleks kui nüüd nt hoopistükkis suust välja kukus ja maailma avastama läheks (mis saaks nii küll minu 8,5 cm naeratusest?) Nii ju ei kõlba. Kord peab majas (suus) olema.

Muidu poleks väga vigagi olnud, aga kuidagi ei saanud magada tänu hambakese originaalitsemisele. Ja mis veel kõige hullem, siis hakkas üks lauluke ka kummitama. Ja nagu ikka nende kummituslauludega, teadsin ma sellest aint üht rida. Ja nii ma vähkresingi hommikuni, peas ketramas vaid:
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...
Ütle mulle, mida sa näed...

Ütle mulle, mida sa näed...
aaaarghhh. Ma pean kõikide laulude sõnad selgeks õppima, siis ei saa tekkida sellist situatsiooni.


Hommikul aga läksin linna pikka joonlauda ostma, aga unustasin selle :( (täna teen uue katse. Eile juhtis Triin minu tähelepanu joonlaualt eemale, uvitav, mis selleks täna saab?).

Aga teate, mulle meeldis see eilne vihm. Mõnus soe, värskendav. Igatahes ei suutnud see mind toas istuma sundida. Hüppasin veeloikude vahel nagu noor hirv ja üritasin samal ajal jäistel teedel tasakaalu hoida nagu lehm libedal jääl. Ja kallid autojuhid – ma armastan teid ka :D
Kevad, kevad, KEVAD.

Selle kevadega seoses – uudiseid minu sõbrast Härra Lumest. Ema ütles, et lumemees seisab ikka veel täies pikkuses, kuid vihma päikese ja muude ilmastikutingimuste tõttu olevat võtnud Dahliliku kuju.

A teate, mis vihm minu juustega tegi? Mind on alati lokilambaks kutsutud (kuna ma ikka veel igal õhtul järjepüsivalt keeran lokirulle pähe :P) aga praegu kadestaks mind kõik lambulised. Juuksed tõmbasid krussi kui vedrud. Tavaliselt nad vihmale nii ägedalt ei reageeri, aga ilmselt on asi selles, et juba ei tea kui kaua pole nad vihmaveest isegi und näinud. Ehk paneb vihm nad kiiremini kasvama kah :D

Muide, on kaks asja, mida ma ootan sellelt kevadelt:
1. Esimene korralik soe äikesevihm (aah, ma armastan sooja äikesevihma)
2. Röövimine, riisumine ja põletamine. Isegi jõule ei oota ma nii nagu seda aega! Kui ilmad on ilusad, lumi sulanud ja mätas piisavalt kuiv, siis põrutan saaremaale tagasi ja ei tule enne tagasi kui kogu saar on riisutud

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

tahan ka röövida riisuda ja põletada.. teate kuidas, see tahtmine iga päev siin perifeerias istudes kasvab.. :oD