Ei tee vaiba peale märga...

Kui ma väike olin, siis tahtsin endale hirmsasti koera saada. Loomulikult ma seda ei saanud. Ema nimelt oleks kassi eelistanud ja isa oleks meid koos ükskõik millise loomaga ukse taha tõstnud.
Kuna mul ühtegi looma lubatud polnud, siis olin ülimalt õnnelik, kui lõpuks juba ülikoolis olles leidsin oma ukse tagant Sooda (kelle sünnipäeva me täna tähistame). Minu esimene koduloom (kuigi koduloomaks ma teda siiski kutsuda ei saa, pigem on ta nagu sõber ja seltsiline)... Tegelikult tuli mul esmalt prussakatega tuba jagada, aga ma neid koduloomadeks ei loe, kuna ma neile nimesid ei pannud (vastupidiselt vennale, kelle hiiglaslikust prussakakasvandusest olen ma isiklikult kohtunud Timi, Johni, Timothei ja paljude-paljude teistega...)
Ja nüüd on meil korteris kutsikas. Imearmas soe, kõditav, niuksuv karvapall, kes on otsustanud, et minu vaip on tema wc... Minu voodi all meeldib talle ka. Igatahes mattis ta sinna terve hunniku koeraküpsiseid. Üks kahest, kas ta plaanitseb kunagi tagasi tulla, või hoolitseb ta minu eest, et mul mustadel päevadel midagi hamba alla panna oleks...