laupäev, märts 25, 2006

Unifilm esitleb: romantiline draama "Sinu aeg on käes" (Ainult unikinos)

Ei möödu öödki, kus ma und ei näeks. Mul on kolme sorti unenägusid:

  • Esimesse kategooriasse kuuluvad sellised unenäod, kus nagu midagi eriti polegi, vaid on rohkem nagu tunded ja värvid ja lõhnad ja maitsed ja kõik on hästi segane aga samas hästi selge. Tegevust on neis unedes minimaalselt. Enamasti on need head unenäod. Unes on tunne, et kõik on just nii nagu peab, on mõnus ja soe ja...ehh, need on head uned. Ja ärgates on ikka selline magus igatsus kallal. Just nende unede pärast kadestasin ma Unenäo-Pillet
  • Teine unenäo tüüp on selline, mille uned on unenäole iseloomulikult hüplikud ja segased. Kergelt painajalikud isegi (eriti need, mis räägivad koolist, kehalise kasvatuse ja venekeele tundidest). Kuigi mitte alati. On ka toredaid ja isegi lustakaid unesid, kuid nad on ikkagi segased ja ununevad kiiresti.
  • A kolmandat sorti unenäod on kõige huvitamad. Need on selged ja omavad miskit järjepidevust. Just nagu filmi vaataks. Kui unenägu läbi saab, siis tekkib tunne, et kohe tulevad lõputiitred. Kusjuures need on alati mitte läbi minu silmade vaid kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Täna nägin siis kolmandat sorti und. Uni nagu film.

Uni algas sellega, et unifilmi peategelane noor neiu (pakun, et 17-18 või nii) Cesille seisis rongijaamas. (Peategelane polnud küll minu nägu ega minu nimega, kuid kuna see ikkagi olin tegelikult mina, siis edaspidi räägin temast kui endast.) Ehk siis mina seisin rongijaamas. Aeg võis olla kusagil eelmise sajandi alguse kanti. Perroon oli tihedalt rahvast täis, õhus oli tunda kiirustamist ja ärevust. Inimesed justkui põgenesid millegi eest. Ja polnud ka ime. Rongi kolinat ning puhkimist ja inimeste jutuvada varjutasid aegajalt kaugemalt kostvad kumedad mürtsud, mis inimestesse hirmu ja paanikat külvasid. Sõda.

Rong, millele ma minema pidin oli kohe kohe startimas ja minu ema, kes oli mind saatma tulnud, surus pisarsilmil mulle minu pambu pihku ning lausus:

"Sa pead nüüd minema. Ära meie pärast muretse, küll meie kuidagi hakkama saame." Ta kallistas mind veel viimast korda ja sosistas samal ajal mulle kõrva "Ära unusta, et aeg on sinu kõige väärtuslikum aare. Ära seda raiska."

Ma ei vastanud midagi. Mu kurk oli tagasihoitud pisaratest kähe ja ainult tahtejõu sunnil suutsin mitte nutta. Ma noogutasin emale, saamata ise täpselt aru, mida ta selle aja jutuga mõtles ja hakkasin rongi pele minema. Ma ei tahtnud, kuid teadsin, et pean. See oli kurb lahkumine. Ja terve tee Lätti (sest just sinna see rong läkski ja just sinna pidin ka mina minema) istusin ma muremõtteis, meenutades raskeid aegu kodus ja isegi ei julgenud mõelda, mida tulevik mulle toob. Surusin oma pambu, mis oli minu ainus varandus, vastu rinda ja vaatasin aknast välja kuidas kodumaa seljataha jääb.

Ma ei tea, kuidas minu emal oli õnnestunud mulle kupee pilet muretseda, aga ma olin väga tänulik selle eest. Vähemalt oli seal hea ja rahulik istuda. Vaatasin kupees ringi. See oli küll rahvast täis, kuid kõik istusid vaikselt omaette ning ei rääkinud teineteisega. Ilmselt olid ka nende pead täis rusuvaid mõtteid. Noormees minu vastas pingilt naeratas mulle nukralt ja lausus aknast välja vaadates:

"Nii sinist taevast kui kodus pole kusagil mujal," ja tema nukrad silmad olid just niisama sinised kui kodumaa taevas, mida mul arvatavasti enam niipea näha ei õnnestu.

Rohkem ei rääkinud keegi kogu sõidu jooksul midagi. Ühel hetkel, peale pikka rongis loksumist, aeti meid mingis väikeses Läti raudteejaamas rongist välja. Seisin nõutult perroonil, teadmata mida edasi teha. Järsku tuli minu juurde soniga noormees, kelles ma tundsin ära noormehe, kes oli minuga samas kupees sõitnud ja mulle ennist lahkelt naeratanud (filmis oleks selle koha peal paljutõotav muusika, et kõik saaks aru, et see ongi see romantiline kangelane, keda te veel kindalsti filmis kohtate). Ta tuli minu juurde ja uuris, et miks ma ometi norutan ja mina teatasin, et ei tea, kuhu edasi minna ja mida teha. Tema päris siis lahkelt, et kuhu ma minna tahan ja kuulnud minu sellekohast vastust (kahjuks ei jäänud mulle selle linnakese nimi meelde, kuhu ma jõudma pidin) lõi tema nägu naerule ja teatas, et tema liigub ka just samas suunas ja perroonilt see ja see peaks iga minut väljuma meie rong. Noormees (oma nime polnud ta mulle ütelnud) haaras mul käest kinni ja läbi rahvamassi trügides jõudsime peagi õige rongini. Seal tekkis aga esimene tõsisem probleem, uksel seisis mees kes kasseeris kõigilt sõita soovijatelt 50 senti. Minul aga ei olnud üldse raha. Ma küll üritasin piletimüüjat ära rääkida, et ta laseks mind rongi peale, aga ta oli kõva südamega ja ütles, et ei saa. Mina astusin siis kõrvale, võtsin ohates taskust ühe pakikese, harutasin taskurätist välja kella, mille ema mulle kinkinud oli. Mõtlesin, et ehk selle eest õnnestub mul pilet lunastada, kuid kellast hakkas kahju - oli see ju minu ainus mälestus kallist emast ja kodumaast.

Sobrasin veel veidike taskus ja oma suureks üllatuseks leidsin sealt kuldselt sädeleva 50 sendise rahatähe. Andsin selle torisevale piletimüüjale ja trügisin rongi. See oli väike rong, kuid see-eest puupüsti täis. Ei olnud seal enam kupeesid ega midagi. Pingid olid täis ja paljud istusid oma kompsudel, kastidel või niisama põrandal. Vaatasin ringi, lootes märgata noormeest, kes mind oma hoole alla oli võtnud. Hetkeks valdas mind paanika, et ta on kadunud, kuid siis märkasin teda veidike eemal. Tal oli õnnestunud leida mulle istekoht ühel kirstul. Trügisin tema juurde ja istusin väsinult noormehe kõrvale kastile.

Sõit oli pikk, kuid ma ei mäleta sellest suurt midagi, kuna olin magama jäänud (päris huvitav oli kõrvalt vaadata, kuidas Cesille (e siis mina) täistuubitud rongis pea tundmatu noorsandi õlal magas - selline romantiline pildike). Järsku ärkasin kerge raputuse peale üles ja kuulsin kõrvus vaikset häält.

"Teie peatus," lausus noormees ja ulatas mulle minu pambu. "Meie teed lähevad siin lahku, jääge hüvasti."

"Aga... Aga kas teie ei tulegi siis?" küsisn ma hirmunult. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et noormees tuleb koos minuga edasi, et ma ei pea veel üksi maailmale vastu astuma.

"Ei, mina pean edasi sõitma," vastas noormees nukralt naeratades. "Teie aga kiirustage nüüd, kuulsite juba teine vile."

Rahva vool viis mind rongist välja ja suitsupahvaku ning vilede saatel hakkas rong liikuma. Nägin veel vilksamisi kuidas noormees läbi rongiakna mulle oma soniga lehvitas. Mina jäin käed rippu rongile järele vaatama, silmis pettumuse pisar. Tükk aega seisin ma seal, kuni perroon oli inimestest juba täiesti tühi ja rongist oli alles vaid õrn mälestus, mille tuulehoog peagi minema puhus. Tuul oli külm ja tõi mu välja minu unustusest.

Õlgu väristades ja õlarätti tihedamini ümber mässides hakkasin ma vaikselt võõras linnas ringi jalutama. Tegu oli suhteliselt väikese linnakesega. Astusin mööda peatänavat edasi ja mõtlesin, et mida küll edasi teha. Mul polnud raha ega elukohta ega ühtegi tuttavat selles linnas. Ma jõudsin järeldusele, et eks ma pean kusagilt mingi toakese üürima ja siis koduõpetajana veidike raha teenima (sest ma ei suutnud välja mõelda ühtegi teist tööd, mida muud minusugune haritud, suhteliselt kõrgest keskklassist pärit noor neiu teha võiks). Esmane probleem oli aga öömaja leidmisega. Käisin siis mina mööda linna ringi ja otsisin aknaid, millele oleks valge lint pandud (see pidi näitama, et tuba on üürida). Niimoodi hulkudes jõudsin ma pandimajani. Kuna ma teadsin, et ilmselt läheb toa üürimisel siiski vaja raha ettemaksuks, otsustasin raske südamega ema kella panti panna.

Pandimajas järjekorras oodates uurisin natuke ema kella. See oli selline kullast kell ja nägi suht väärtuslik välja. Järsku avastasin, et sellel oli justkui mingi pisike käepidemeke või asi, nokitsesin natuke selle kallal ja minu üllatuseks avanes väike salalaegas. Veel suurem oli minu üllatus, kui ma nägin, mida see sisaldab. Kullase salalaeka seest särasid mulle vastu pisikesed teemandid!!!

"Ära unusta, aeg on sinu väärtuslikuim aare. Ära raiska seda," kordasin ma vaikselt ema viimaseid sõnu. Nüüd ma mõistsin, mida need tähendasid. Sulgesin hoolikalt salalaeka ning lahkusin pandimajast.

Siinkohal tuli lõputiitrite koht ja ma teadsin, et sellel unenäofilmil on veel ka teine ja kolmas osa. Kusjuures ma tean mis seal juhtub. Ma teadsin seda juba unenäo alguses, nagu oleks seda filmi varem näinud.

Aga keda huvitab, siis järgmises kahes osas saab neiu Cesille näha veel kõvasti häda ja viletsust. Ta üürib toakese ühes pansionaadis ja leiab isegi koduõpetaja koha ühe samuti sõja eest põgenenud kaasmaalase perekonnas, kus tal tuleb õpetada kolme üleannetut jõnglast. Loomulikult ristuvad tema teed eriskummalisel moel korduvalt selle sama soniga noormehega rongist. Oma teemanditest pidi noor neiu siiski paar tükki ära müüma (et maksta üüri). Kuidagi õnnestub neiu naabertoas elaval päevavargast tegelinskil teada saada neiu salajasest rikkusest ning ta varastab teemandid ja siis algab tants trall ja tagaajamine. Peale mitmeid eluohtlikke ja põnevaid seiklusi õnnestub neiu Cesille´il soniga noorsandi kaasabil teemandid ja kell tagasi saada. Ja siis elavad nad häpili ever after.

Ehh, see unenägu kõlab kui Barbara Cartlandi meistriteos....

Aga mulle isiklikult meeldivad sellised unenäod. Kinos pole vaja käiagi, oma enda unenäokino. Kahju, et aint teistele ei saa seda näidata, sest loomulikult ei oska ma kirjeldada oma unenägu nii hästi ja põnevalt kui see tegelikult on. Peate ise ästi palju juurde lisama, et õiget ettekujutust asjast saada...

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väu!!! ...ja kellegil pidi igav olema. Kuidas saab olla igav inimesel kes selliseid unenägusi näeb??

maailmaparandaja ütles ...

Vaata kallis pootsu, asi on nii et ega mul öösiti polegi igav. Aint päeval, siis kui ma ei maga ja unenägusid ei näe.

Anonüümne ütles ...

A sa päeval juurdel nende unenägude üle, mõtiskle ja tee järeldusi. Või kirjuta surematu romaan nendest.

maailmaparandaja ütles ...

Ma ei tegele enam kirjutamisega. ja mõtlemisega pole ammu tegelenud