neljapäev, märts 16, 2006

Esimene lind, kes kevadel tuleb...

Uskumatu, see hullus on igikestev. Igal hommikul olen ma võtnud suusad ja läinud metsa “talverõõme” nautima. Aga no esmaspäeval saab see nali läbi - siis algab ju kevad. Esmaspäeval naasen ka mina lõunast. Sest esmaspäeval algab kevad. Te peaks juba teadma, et esimene lind, kes kevadel tuleb on ikka punapääsuke.
Esmaspäeval algab kevad, aga praegu on alles padutalv. Minu lapsepõlvekodu teeb mindki kuidagi lapsikuks. Eile näiteks poodi minnes avastasin, et lumi hakkab enamvähem rahuldavalt kokku. Momentaalselt lisandus minu ostunimekirja veel üks artikkel - porgand.
Koju tagasi jõudes asusin lumememme ehitama. Või õigemini lumetaati (lumememmesid on niigi ebaproportsionaalselt palju). Mind tabas ehe lapsemeelne lust. Rõõm lihtsatest asjadest. Aga tegelt, kas teie suudate meenutada, millal te viimati korraliku suure lumememme tegite? Mina ei suutnud. See on selge märk sellest, et oli viimane aeg see viga parandada. Ja olgem ausad, nii uhket ja ilusat lumemeest pole siin hoovis enne seisnud. Ema väitis, et viimasel paaril aastal pole siinkandis üldse neid näha olnud. Mis teil viga on kohalikud lapsed??? Mina mäletan, kui mina noor (ja loomulikult ütlemata ilus) olin, siis sai ikka iga talv lumekujusid ehitatud (tõsi, need lõhuti küll järgmiseks päevaks ära, aga ikkagi). Olgu minu ehitatud Mr Lumi neile õpetuseks, kuidas ehitama peab.
Ja Mr Lumi on tõesti uhke õppematerjal, ta on ligi 2m pikk (kui kübar sisse arvutada) ja seisab uhkelt käed rinnal risti ning valvab ümbrust oma tumedate nööbisilmadega. Ilus nagu noor apollon. Ja kohe kutsub kallistama.

Aga muidu on elu siin kodus nagu muiste. Õde on mul viimaseid päevi ümmargune. Lebab tiivanil nagu vaal kuival ja minu ülesandeks on teda aidata kui vaja. Üks näitlik dialoog:
“Õti, tule siia,” kostab suurest toast minu kõrvu hale abitu hääleke.
“Mis sa tahad?” hõigun teisest toast vastu.
“Tule aita mind?” kostab veelgi abitum hääleke.
“Kuidas?” küsin kahtlustavalt (ja kahtluseks on põhjust, ta on juba 23 aastat minu õde olnud, küll ma teda tunnen).
“Tule vahetea kanalit...”
“Unista edasi!”

Aga ärge arvake, et mu päevad mööduvad lebotades. Mind tabas ükspäev ootamatult üks imeline, et mitte öelda geniaalne idee. See tabas mind täiesti ootamatult ja lõi mind peaaegu oimetuks. Ma küll ei ütle teile, mis see täpselt on, sest esimese hoo raugedes võib selguda, et polnudki nii geniaalne idee, kui esmalt tundus ja kardetavasti jõuan sellest peagi ära tüdineda (eriti kui arvestada seda, ettegu on piiiikaajalise projektiga). A sellega ma praegu aktiivselt siin tegelengi.

P.S kas pole imelik, et suusatamisest mul jalad haigeks ei jäänud, aga lumememme tegemisest küll?

P.P.S Nägin unes, et Mps oli liitunud pidžaamamaffiaga... Seda poleks ma temast küll osanud oodata, kuid tuleb tõdeda, et tervitatav nähtus

Kommentaare ei ole: