kolmapäev, märts 08, 2006

Kuidas ma naistepäeva tähistasin

Minu käekell näitas 00.48, kui ukse tagant kostus nõudlikku kellahelinat. Arvasin, et üks kahest - käekell või need ukse taga - on hulluks läinud. Kuna mobiil näitas sama hullu aega, tegin järelduse - ukse taga on hullud. Hoiatuskell minu peas hakkas endast märku andma väites, et hulle ei ole ohutu uksest sisse lasta, eriti kesk kõige sügavamat öötundi. A kuna neid nõuandjaid on nii palju (vasakul õlal kuradike, paremal õlal inglike, sisetunne, hoiatuskell, bioloogiline kell, südametunnistus, usutunnistus jne jne jne), siis ei jõua mina neid kuulata ja tegin ikkagi ukse lahti.
Ja oh seda imet - ukse taga kolm noormeest kui lilleõied. Silm lausa puhkas nende peal (see võis tulla ka sellest, et teda oli puhkamise pealt katkestatud). Ja lilli ja küpsiseid... ja oh, mida võikski ühel naistepäeva öösel enamata tahta.

Hommikul linnale joostes põrkasin ukse peal kokku ühe soliidses eas härrasmehega, kellel peos suur kimp lilli. "Kas tõesti mulle!?!" oleksin äärepealt imestusega küsinud. Aga polnud minule. Muie suul läksin lennates trepist alla - olgu naabrinaisel siis täna hea päev - ja selles mõttes polnud grammigi kadedust.

Linna läksin ma muidugi eesmärgiga kulutada raha, mida mul pole. See tuli mul hästi välja. Huvitav kui kaua suudan ma niimoodi sirgelt üle oma võimete elada?

Kui ma juba linnas olin, sis otsustasin kontrollida, et kas see, mis Mps oma blogis välja reklaamis ka tõele vastab. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, vastas tõele. juba eemalt raamatukogule lähenedes märkasin mingit pikka järjekorda looklemas. Läksin siis lähemalt uurima ja selgus, et see oli kallistamise ootamise järjekord. Oli seal igat vormi, kuju ja vanust neiusid ja naisi. Mõni oli sellist nägu, nagu oleks ta juba tunde oodanud, mõni nägi välja, nagu ta oleks juba sajandeid oodanud. Trügisin veidike ette poole, et paremini näha. Ja seal ta seisis!!! Nägu naerul, käed kallistamiseks sirutatud nagu miski sotsiaalkangelane.
Tegin veel paar sammukest ette poole, et veenduda, kas tõesti Mps? Üks tädike (kes välimuse järgi otsustades peaks veel päris hästi mäletama suurt üleujutust noa ajal, ja seda igiammust aega kui rohi oli palju rohelisem) hakkas mind kepiga peksma ning tänitas kiledal häälel, et kuhu ma trügivat ja oodaku ma oma aega nagu kõik teised ja tänapäeva noorus olevat hukka läinud jne jne jne. Taganesin kiiresti ja võtsin koha sisse päris järjekorra lõpus, kuhu ikka kostis veel valju pobinat teemal, kuidas mõned end teistest paremateks peavad.

Peale 3 tundi järjekorras seismist, mida rikastasid aegajalt eest poolt kostvad tänitused ja nostalgilised meenutused vorstisabas seismisest, otsustasin loobuda. Naistepäeva kallist oli muidugi kahju, kuid mis teha, oli vaja minna...

A nüüd on mul vaja minna Petsi sünnipäevale. Lubasin, et aitan Soodal end ilusaks teha :)
Oh neid noori küll...

Kommentaare ei ole: