esmaspäev, märts 13, 2006

Suuskadega mängimine keelatud

Ma ei tea, kas see on kodu või miskit muu siin, mis mulle imelikult mõjub ja eriskummaliselt käituma paneb. Aga midagi siin on. Kuidas muidu oleks saanud areneda järgmised sündmused:

Hommikul kööki minnes tundsin koridoris midagi imelikku. Kusagil teadvuse piiril üritas miski endast märku anda. Köögist ära tulles tabas mind sama tunne, ainult veidike tugevamalt. Mingi mõte hakkas mu peas kuju võtma, aga mis täpselt, sellest ei saanud ma veel aru. Teist korda köögi poole minnes (köögis on alati palju head, seal tasub tihti käia) juhtus see jälle. Tagasi tulles vaatasin juba teadlikult ringi, et mis see on, mis mind niimoodi häirib. Peegel? Ei. (Tõsi, see häirib mind ka pidevalt, ta nimelt näitab minu kohta laimupilti, nagu poleks ma aastaid pead kamminud) Seinal rippuv keraamiline kala? Vaevalt. Õe kindad peeglilaual? Ei. Venna suusad nurgas? Ja järsku oli mul kõik selge - juba ommikust saati küpses tasasel tulel mu peas plaan suusatama minna. Aga kuna ma üldiselt olen suusatamise vastu, siis hauti see plaan valmis minu teadvust kaasamata. Ja nüüd asetati fakti ette, et tuleb suusatama minna. Toimus järgnev didaloog:

“Mine suusatama!” ütles hääl mu peas.
“Aga ma ju ei oska suusatada,” teatasin ehmunult. “Ma pole mingi 5 aastat suusatanud.”
“Viimane aeg õppida,” vastati karmilt.
“Venna suusasaapad on mulle 3 nr suured,” tõin ma välja oma tugevaima argumendi.
“A kui sa paned venna saabaste sisse ka venna 3 nr suuremad sokid, siis on ju kõik korras,” keelitas mind hääl mu peas.
“Ma olen ikka veel natuke haige,” protesteerisin ma.
“Suusatamine tõstab toonust ja parandab üldfüüsist, mis aitab sul võidelda külmetushaigustega,” targutas hääl peas.
“Aga...” üritasin ma veel kord.
“Niu niu niu,” katkestati mind julmalt. “Marss suusad jalga ja õue!”

Mina ei julgenud endam vastu vaielda, võtsin suusad ja läksin metsa. Ise ka imestades, et kuidas ma ometi iseendale alla jäin. Loodetammikus panin suusad alla ja mõtlesin, et mis nüüd edasi. Kui pool teest oli läbitud, hakkas minu rabelemine juba natukene suusatamist meenutama. Või tõsi küll, pigem suusatamise paroodiat aga siiski. Iseenesest oli päris lõbus. Pille suuskadel on üliharuldane vaatepilt. Kord kümne aasta jooksul võib seda näha. Tänasega sai siis selle dekaadi suusatamine tehtud. Järgmine selletaoline sündmus on planeeritud aastasse 2016. Huvilistel soovitan varakult raja ääres kohad broneerida.

Huvitav, mis on järgmine ebatraditsionaalne tegu, millega ma kodus olles hakkama saan? Kõik näikse võimalik olevat!

Postituse internetiaugust vahendas teieni as riidepuuühendused.

7 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Nuuks........ma pole juba kaks aastat suuski alla saanud, tundub, et sel aastal ka ei õnnestu.
Aga ma soovitaks sul tegeleda näiteks sellise ebahariliku tegevusega nagu oma lemmikraamatu ehk siis surematu romaani kirjutamine :)

kõige laisem laiskloom ütles ...

ehh, Unistajakene, Sa võid minu eest käia suusatamas selle aasta korra ära, kui see Sulle väga tüli ei tee.. ma siis vastutasuks osutan ka Sulle hea meelega mõne teene :oD

Anonüümne ütles ...

Vivian võtab ühe koha 2016-ks. Kui saab, siis soojendusega.

Kaie ütles ...

;) Ei tea, kas suudaksin sul Tartus ka suusad alla saada? Seltsis segasem.
Iseasi... kauaks seda lund on. Kevad tuleb. Eilne Postimees lubas.

lumeuss ütles ...

no vot seda minagi, et suusatada on lõbus!

kõige laisem laiskloom ütles ...

Kuressaare linna peal käivad jutud, et punapääsukest on pea iga päev Loode tammikus suusatamas nähtud.. kuna punapääsuke on teatavasti kevadekuulutaja, siis ennustab see ilmselt talvele hukku, mis muud.. ;o)

maailmaparandaja ütles ...

Unistajale: tänan hea nõuande eest, aga seda ma siiski ei tee.

Vivianile: Koht on registreeritud, parima vaatega, just selle koha peal, kus pille tavaliselt kukub

Kaiele: Seda hirmu, et ma tartus suusatama hakkaks küll pole

Kõige laisemale laiskloomale: Jah, kevadekulutaja nagu ma olen