Mis on uut siin päikese/voodi all?

Teen rõõmuga teatavaks, et tänu heldekäelistele sponsoritele on taas avatud Krõpsikukarp. Pankrotihaldurid peksti välja ja krõpsikud kolisid sisse.

Sain kodust teateid, et Härra Lumi olevat väga kõhnaks jäänud (ilmselt suurest kurvastusest või on ta äkki oopis kaalujälgijatega liitunud?) Aga pidi teine ikka veel uhkelt seisma, müts peas ja puha. Saadan talle tervisi.

Seoses jaanika kraami kolimisega Tallinna vabanes minu toas meeletus koguses ruumi. Ma kohe ei tea, mida sellega peale hakata. Peaks vist välja üürima kellelegi kalli hinna eest. (Ruum ise on eeskujulik ja asub valdavalt minu voodi all. On huvilisi?)

Tegelikult mõtlesin, et võtan sealt tolmu ära, peksan kõik tondid ja kollid minema ja ehitan sinna peidiku. Vaadake kui ma väga noor olin (ja väga ilus loomuliklult), siis ma ikka kartsin igasuguseid röövleid, mõrtsukaid ja pätte. Aga õnneks ei vähendanud minu suur noorus ja ilu minu mõistust. Mul oli kindel plaan, et kui mõni selline kurikael peaks külla tulema, siis peidan end voodi alla ja sealt ei oska mind keegi otsida. Aga oh häda, mul oli kodus lahtikäiv tugitool-voodi, kuhu mitte ei saanud alla pugeda. Kõik minu ülejäänud voodid on ka ühel või teisel põhjusel olnud ebasobivad turvaelemendid (üheks põhjuseks oli see, et isa tahtis lahendada lõplikult minu voodi-all-on-koll probleemi (vt Pilti)).
Aga nüüd pole mul enam midagi karta. Ahjaa, kõik röövelmõrtsukad, kes te mu blogi loete ja plaanite mulle külla tulla, siis minu toas oleva voodi alla pole mõtet vaadata, seal on ainult tolm...