esmaspäev, märts 20, 2006

Täna ommikul enne kukke lahkusin oma kodust. Pimeduse varjus hiilisin veel viimast korda härra Lume juurde ja jätsin temaga hüvasti. See oli kurb lahkumine. Ilmselt ei kohtu me enam iialgi. Kindlasti oli see parim meie mõlema jaoks. Lumemees ja punapääsuke pole lihtsalt määratud koos olema.
Pimeduse varjus hiilisin tagasi autoni, mis mind bussijaama viis. Pimedusevari on loomulikult tingitud sellest, et ma taas oma helkurist ilma olen. Jah, kujutage ette, tervelt nädalakese pidas minu tiivuline helkur minu küljes vastu. Mul on ilmselt helkurineedus. Läbi aegade on kõige kauem minu küljes vastu pidanud helkur 5 kuud (kuigi seda ma siiski ei arvestaks, sest see ripub minu mantli küljes, mis ripub nagis ja mis minu seljas ripub heal juhul aint pühapäeviti ja riiklikel pühadel). Aga üldiselt on minu helkurite keskmiseks elueaks nädalake. Miinimumvastupidavus on olnud pool tundi.
Ausalt, need helkurivabrikud rikastuvad minu arvelt. Peaks endale otsekorraldusega tellima igal nädalal uue helkuri.
A kaldusin vist teemast kõrvale, tegelikult ei tahtnud ma kurta selle üle kuidas mul lasub helkurineedus, vaid hoopis selle üle, kuidas Saaremaa on Tartust veel kaugemale triivinud (vähemalt 400 km pikkune jupp on vahele poogitud), kuidas muidu saaks see bussisõit olla selline piin.

Aga nüüd olen ma Tartus tagasi ja valmis astuma vastu kõikidele raskustele, mis seisvad eluteel

Kommentaare ei ole: