Eile üritas üks kass mu autot ärandada...
Üldiselt mu auto signalisatsioon väga kergesti tööle ei hakka (kui praamisõit välja arvata ja seal õppisin ma ka signa mahavõtmise ära), aga eile köögis kooki tehes kuulsin järsku akna alt haledat piiskumist ja olin päris üllatunud kui selgus, et see oli Milli. Auto ümbruses midagi kahtlast silma ei hakandu, ainult üks kohmetu näoga kass loivas auto alt välja, ise üritades võimalikult sundimatu välja näha. Mind igasthes ära ei petnud. Nüüd olen nende autröövlitest kasside suhtes eriti tähelepanelik.
Üldiselt on aga möödunud aeg väga ajanduslikult.
Meil on nüüd oma pisike aiamaa. Paar kuud juba mõtlesime, et mida sinna istutada võiks. Mps otsustas, et tema tahab herneid ja päevalilli. Mina jälle panustasin porganditele ja redistele. Tilli ma ei külvanud. No mina põlise linnatüdrukuna muidugi ei oma just eriti kaugeleulatuvaid aianduslikke teadmisi. Kaugest lapsepõlvest oli mul udune ettekujutis sellest, milline üks peenar peaks välja nägema. Tegin siis selle udupildi järgi peenrad valmis, puistasin seemned mulda, kraapisin mulla peale ja jäin mõtlema, et midagi läks valesti. Minu porgandid ja redised saavad nimelt hullu moodi laiutama hakata. No ikka nii, et jätkub. Sinna peenrale oleks muretult täpselt poole rohkem mahtunud kui oleks pisut optimaalsemalt paigutanud. Aga no, hea külg asja juures on see, et kui selgub, et kõik läheb hukka, siis on kaod ka poole väiksemad.
Kartulite jaoks jätsime ka väikese peenrajupikese. Pean vist laskma Mpsil kartulid maha panna, muidu on jälle nii, et ma mahutan sinna hädavaevu 5 kartuli ära...
Eile aga riisusin ma kruusa. Nii suur riisumise vajadus oli lihtsalt ja lehed olid puhta otsas. Õnneks nädalavahetus varustab mind uutega!
Minu aianduslikud katsetused on endiselt aknalaual, nende hulgas ka till ja pigem võiks öelda, et laiutamisega nad eriti hiilata ei saa.
VastaKustuta