Poolel teel (ehk pisut titejuttu)

Nonii, tänase seisuga peaks pool minu lapseootuse põnevast ajast läbi olema. Mida siis vahekokkuvõte näitab?
Enesetunne on priima, mingeid kahtlasi isusi nagu suitsuvorst vahukoorega, mul tekkinud ei ole ja elu on üldiselt lill. Ainus viga on see, et see lill võib varsti oma riidekapi samahästi kui tühjaks tõsta - selga niikuinii enam midagi ei mahu. Usun, et kui tekikotti pea jaoks augu juurde lõikaks, siis selle ehk pigistaks veel kuidagi selga. Olen nimelt igat pidi ümmargune ja paisun silmnähtavalt igas suunas! No see, et kõht paisub on normaalne. Ja see, et rinnaümbermõõt suureneb, on ka täiesti tavapärane. Aga mispärast ometi see tagumik nii palju kasvama peab? Ma kahtlustan, et ta (tagumik siis) kannatab alaväärsuskompleksi all ja ei taha kuidagi kõhule kasvus alla jääda. Kadedus noh. Igastahes tänu sellele näen ma oma suure kõhu ja suure tagumendiga külgvaates välja nagu miskine ekstra kurvikas S-täht. Kui asi samas vaimus jätkub, siis olen sügiseks juba päris kummastava kehakujuga.
Seda, kas kõhuelanik on poisterahvas või tüdruk, seda me ei tea veel. Veidi rohkem kui kaks nädalat on järgmise ultrahelini aega. Siis võibolla saab teada, kui just häbelikku sorti laps ei juhtu olema. Kihlveokontorid on igatahes avatud.
Olgu kes ta on, igastahes on ta muutunud jupp maad aktiivsemaks. Õhtuti kui mina tahan lugeda, siis kipub kõhule koputama ja soovib, et ma valjusti ette loeks (hmm, praegu just toksas ka, ei tea, kas sai aru, et ma tema kohta alatut laimu kirjutan..)
Nime pakkumiste osas oleme endiselt avatud!