Ma armastan sind nagu siiakala

Eile tegime pisut lõkkeromantikat. Süngete äikesepilvede ja teisest küljest kuldse päikeseloojangu taustal sai istutud lõkke ääres ja noorperemehega värsket suitsuahvenat söödud. Mis nii viga elada. Selline siin-me-oleme-tunne tuli kohati peale.

Täna aga sai pisut aiamaal rügatud. Kas neist maasikatest ka järgmisel aastal elulooma saab, seda ei tea keegi öelda, aga ma andsin endast parima, et peenral veidike korda luua. Maasikalehtede vahel varitses mind aga kobakas ristiämblik. Tavalisest eines ta aga selle poolest, et oli nunnut kollakas-oranži värvi. Kui ma äblikke paaniliselt ei kardaks, siis ütleks lausa et tegu oli imearmsa loomakesega. Internetist uurides jõudsin järeldusele, et tegu oli sellise liigiga nagu Araneus quadratus. Enamus internetis tiirlevaid pilte pole muidugi sugugi nii uhket värvi nagu minu leitud ämmelgas. Ma arvan, et hakkan teda kutsuma Magoks (kuulsa väejuhi Hannibali venna järgi). Umbes selline nägi välja, aga veel ilusamat värvi:

Aga kas teate, et ploomihooaeg on alanud! Olen teatud nurga alt vaadates juba üsna ploomi nägu!gA