Isegi mu oma enese abikaasa kurdab, et ma kirjutan liiga harva blogi. Või noh kas just kurdab, aga ta tõi selle õigustuseks kui alles nüüd minu nädalatagust sissekannet luges. Aga mis saan mina sinna teha, et mul pole internetiseeruvat arvutit, mille taga keegi pidevalt ei istuks. Mul oleks kirjutada küll.
Näiteks võiks ma kurta, et aega on kuidagi vähe. Kui ma koju jäin, siis ütlesid kõik, et oi, sul hakkab varsti igav. Kaua sa neid tube ja kappe ikka koristad. Ja kui koristatud, siis hakkabki igav. No võibolla ongi nii, aga ma kuidagi ei jõua selle koristamiseni. Nii palju muud on teha.
No ja siis võiks ma kurta, etmul keelati õunte söömine ära. Ja soola ka ei lubata süüa. Karjuv ülekohus, kuidas ma ilma õunteta elan? Praegu üritan õunu kuidagi porgandiga kompenseerida... Aga soola kompenseerimisega läheb kohe eriti raskeks...
Alati võiksin ma kurta teemal, et mul pole endiselt jalutamiskõlblikke jalanõusid. Üldse pole eriti midagi jalga panna. Mõtlengi siin, et kas pähapäeval teatrisse minnes peaks kleidi juurde kummikud või tenkad panema... Jopet või mantlit, mis kõhu pealt ka kokku ulatuks, mul kleidi peale mul niikuinii panna pole.
No ja kõige lõpuks, kui mul tõesti midagi muud kirjutada poleks, siis võiks ma alati Mpsi peale kaevata.
Mul keelati ka Sandrit oodates mingiks ajaks õunte ja ploomide söömine ära, see oli hirrrmus, sest ploome oli siis palju ja nad olid niiiii head.
VastaKustutaKätlin