kolmapäev, juuli 13, 2011

Ja siis tulid siilid ja tõid kultuuri töörahva sekka

Hoolimata suurest väsimusest (kuigi päikesst eile polnud, oli mul eile ikkagi vari - töövari ja siis tuleb ju eeskujulik olla ning tööd rabada ja üldse luuserdada ei saa ja see teatavasti kurnab) otsustasime siiski Mpsiga kultuurseteks hakata ning sõitsime Karja kiriku kontsertile.
Järgmiseks korraks tuleb endale kõrva taha kirjutada, et kui juba uni enne kontserti peale kipub, siis vaevalt, et keskaegsed kirikulaulud (olgu nad nii ilusad kui  tahes) asja paremaks ei muuda. Aga silmad kinni oligi ehk parem neid kuulata - ja kiriku ebamugavad pingid takistasid ka päris magama jäämast (ilmselt see nende pinkide ebamugava disaini sügavaim mõte ongi - hoida kirikulisi ärkvel).
Peale hinge kosutamist kaunikõlalise muusikaga (Rihole see hirmsasti meeldis, viskas pool kontserti kõhus kukerpalli) hüppasime korra Liina juurest läbi ning revideerisime pisut tema vaarika- ja hernevälusid ning pistsime nahka kõik söödava mis majas leida oli.

Vastu ööd panin veel pesu kuivama. Mäletate, kunagi rääkisin teile pesukassist, kelle südamesooviks oli minu puhta pesu sees aeleda. No nüüd on ta suuremaks ja väärikamaks muutunud ning kellukese kaela saanud. Enam ta aelemas ei käi, aga korra tuleb ja vaatab pesukuivatajad ikkagi asjaliku näoga üle. Eile kui ma pesu kuivama riputasin, kuulsin taas väikeste sammude kahinat. Kahtlustasin, et pesukass, aga lähemal uurimisel selgus, et hoopis üks äärmiselt asjaliku näoga siil vudis mu selja tagant mööda. Tükk aega asjatas ümbruses ringi ja ei lasknud end minust väga häirida. Lõpuks suundus Peeter-Pauli katedraali poole edasi.
Hea, et siilidel pole kombeks sääri hõõrumas käia.

1 kommentaar:

Unistaja ütles ...

Heh, ma eile mõtlesin korra ka Riho pakkuda nimena välja, aga miskipärast jäi lisamata juba väljapakututele.