Mina käisin ka laulupeol. Sel korral tõsi küll pealtvaatajana ja kaasaelajana, aga selliseid on ju ka vaja. Keegi peab ju mu koolinoorest abikaasale ja ämmale kaasa elama ning tagama, et väikeste valdade esindused saaks vajaliku tähelepanu (isegi kui see tähendas et ma pidin neist mitu korda ette jooksma, et jälle hõigata "elagu Muhu" ja ülejäänud pisikesed). Tõsi on muidugi see, et rongkäigus olla on palju lihtsam kui rongkäiku pealt vaadata. Kas te üldse kujutate ette kui palju neid lauljaid-tantsijaid oli? Miljon-triljon! (kui mul just loendamine vahepeal sassi ei läinud).
Ilm oli muidugi peo jaoks igati uhke. Vihma ei sadanud ega midagi. Ilm oli vahelduva pilvisusega. Tuleb tõele au anda, et minu maitse jaoks oleks võinud isegi pisut pilvisem olla. Mul õnnestus ühelt küljelt korralikult ära kõrbeda - nüüd näen välja nagu Lumivalgekese õun - ühelt poolt tumepunane, teiselt vähe normaalsem. Aga uskuge mind, mürgine ma küll pole.
Kõige rohkem oleks tahtnud ise ikka laulukaare all olla. Võibolla ma leian kunagi mõne koori, kuhu minusuguseid võetakse. Äkki mõni mudilaskoor...
Hee... aga minul õnnestus laupäevase proovi ajal mingi aeg pillimängijate selja taga passida ja see tähendas, et sain kaare all tuttavaid lugusid kooriga kaasa laulda.
VastaKustutaMina kujutan väga hästi ette kui palju neid lauljaid tantsijaid on. Passisime nad kõik seal rongkäigus ära.
ma räägin - miljon-triljon.
VastaKustuta