Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar