Sel nädalavahetusel toimusid saarel taas suuremat sorti pidustused. Mehed said vanaks ja naised jäid nooreks. Need olid siis esimesed mille korraldamisest ma Tõrukese kõrvalt osa võtsin. Tõsi on see, et parimast osast, st peost ja kella viieni laulmisest ja muust säärasest jäin ma suures osas ilma (ja sellest on muidugi kohutavalt kahju), aga see-eest ettevalmistustöid ja küpsetamist-kokkamist lasi poiss ilusasti teha, samuti koristustööde meeldivat protsessi ei saboteerinud ta mingil moel.
Aga tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, nägin ära kõik uued ja vanad näod ning sai veidike juttugi puhutud. See oli meeldivaks leevenduseks minu suhtlemisnäljale. Olin ju kolm päeva sisuliselt põnniga kahekesi kodus olnud ja kuigi Tõruke on äärmiselt andekas ja võimekas, siis kahjuks jäävad minu lingvistilised oskused soovida ning ma ei saa tema jutust aru ja seega on meie omavaheline intelligentne vestlus pisut pärsitud.
Ahjaa, tahtsin veel kord tänada osavaid käsitöömeistreid kauni taskuvaiba eest. Kui ma väike olin siis ma tahtsin endale ka sellist. Usun, et Tõruke rõõmustab selle üle.
Ja siis veel suur tänu meisterkäsitööline Saarlannale, kes meiega lahkelt oma oskusi jagas. Minu arust väga tore ja selliseid üritusi võiks mõni teine kordki teha. Nii et kui kellelgil on miskisi avalikke või salaandeid, siis jagatagu palun ja korraldatagu veel mõni töötuba
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar