teisipäev, september 13, 2011

Kurjad kured ja meriskid, ehk ornitoloogilise kallakuga sissekanne

Nädalavahetusel olid ilgelt ilusad ilmad. Päike paistis ja linnud laulsivad. Need linnud olid muideks kured, kes kaeblikult taevalaotusel häälitsesid ja kurjade ilmade eest hoiatasid. Nüüd on need kurjad ilmad käes. A üldiselt on mul väike mure. Teadupärast on kured külmakartlikud ja kihutavad varakult egiptimaa poole. Aga kui kured lõunasse lähevad, kes siis mulle novembri alguses tite toob, ma küsin? Kapsalehti ka siis pole, mille alt beebit otsida... Ikaldus ühesõnaga.

Aga tegelikult olen üsna kindel, et Merisk toob... On jah teine samuti rändlind ja peaks novembriks ammuilma läinud olema, aga no merisk on ju selline pisike linnuke ja temast mitu korda raskem koorem  noka vahel on ilmselt suht raske lennata ja sellepärast ta nii aeglane ongi ja ei jõua enne novembrit minema.
Ah arvate, et beebi on meriski jaoks liiga raske ja suur? Ma ükskord nägin kuidas ta Mpsi seljakoti puu otsa tassis ja ise veel naerda piiksus. Nii et jaksab küll.
Ja kui merisk ei too, siis punapääsuke aitab ikka hädast välja. Kuigi nemad liiguvad siinkandis pigem kevadeti, sest teate ju küll: "Esimene lind kes kevadel tuleb...." Aga mõnel algab kevad võibolla väga varakult... nii novembris nt.

Kommentaare ei ole: