Teisipäeval võis Ida-Saaremaal ja Muhus kohata Mätta Räpsajat. Selle suure päeva tähistamiseks sai korraldatud pisut grilli, tšilli ja keelpilli. Laisiku peibutamiseks tegin väikese maasikatordi (mis te arvate, kui palju suhkrut vahukoore sisse pannakse? Minu meetodil ikka nii, et koore seest jääks kuiv saareke paistma). Liina kohale meelitamiseks sai sauna tehtud. Sääksude ahvatlemiseks pakkusin isiklikke paljaid varbaid. Bronhiidihaiged viskasime merre.
Nii et kõigile midagi.
Mind ennast peibutas kõige enam pehme voodi. Üritus lõppeski sellega, et mina magasin hambad laiali ja olin äärmiselt ebaseltskondlik.

Ja üks kurb uudis on ka - maasikad hakkavad otsa saama. Aga pisike päiksekiir siiski veel paistab tulevikus - nimelt hakkavad esimesed kirsid juba valmis saama.