Ma olen täna päev otsa mõelnud ja ümber mõelnud ja üle mõelnud ja otsutanud ja hakanud otsuses kahtlema ja jälle otsustanud ja loobunud ja jälle ümber mõelnud.
Mul on homme hommikuni veel võimalust mõelda ja ümbermõelda. Deem, oleks rohkem aega, oleks küsitluse korraldanud :P Olulisi otsusi elus tuleb ikka teha kõrvaliste isikute arvamuse või kulli ja kirja viskamise abil.
Aga ausalt, ma ei taha enam mõelda. Pea isegi mitte ei huuga enam otsas. Mul on kuri kahtlus, et see on vahepeal mulle märkamatult õhku lennanud ja nüü toobki iga tuul uue suuna. Jah! Ei? Ei! Jah?
Olgem ausad, ei ole lihtne võtta vastu otsust, mis mõjutab kardinaalselt kogu su elukorraldust (ja mitte ainult sinu).
Täna lausa hakkasin lõputööd kirjutama, et mitte rohkem mõelda. Aga ma polnud selles ka eriti edukas. Kuigi ma andsin endale utoopilise lubaduse Unistaja sünnipäevaks teooriaosa enamvähem valmis saada... Naiivitar.
Ehh, Laisik ilmselt teab imeliselt, mida ma olen läbi elanud viimase paari päeva jooksul. Aga ma arvan, et olen lõpuks otsusele jõudnud. Üritasin siin kuulata oma sisetunnet ja jätta kõrvale mõlemad nii mõistuse kui tunded, mis millegipärast ei taha toetada ühte ja sama valikut... Häbematud. Mingi koostöö võiks ju tulemusrikkuse eesmärgil toimuda. Need neetud mõistus ja tunded võiks kusagil nurgataga oma vaidlused maha pidada ja siis kooskõlastatud ja valmis lahendusega välja tulla. Mina ei nutaks.
Koomusk on pärit siit! Mulle meeldivad!
Lilla maailm ei läinudki enam peale ?
VastaKustutaEi, vaevalt jõudsin mina oma blogi värvi lillaks muuta, kui hakkasid toimuma pöördelised sündmused mu elus. peale sellist pisikest pööritamist (ja ma jään nii ju merehaigeks), mõtlesin, et võtan mingi rahulikuma värvi, et ka elu võtaks rahulikuma suuna. Aga kuna vana lahendus oli igav, siis on karta, et nüüd läheb veel ullemaks...
VastaKustutaAhhaa :D
VastaKustuta